1956 - Pilzi aasta

"1956. aasta on peagi läbi, ja koos temaga hääbub ka mälestus paljudest surematutest, kelle sünni- ja surmapäevi on mälestatud kuude kaupa kestnud festivalide ja pidustustega: Mozart, Heine, Rembrandt, Caesar ja Freud – pidulikel kõnepidajatel, pärjapanijatel, riigipeadel ja diplomaatidel pole olnud hetkegi vaba aega. Kuid üks inimene on unustatud: Gottlieb Theodor Pilz, kes suri sada aastat tagasi, 12 septembril 1856. Tema tähtsust alahinnatakse tänaseni. See pole aga üllatav, sest ta ei olnud mitte niivõrd looja kui summutaja. Tema panus lääne tsivilisatsiooni väljendub nende teoste olematuses, mida mitte kunagi ei loodud tänu tema vaprale, ennastohverdavale vahelesekkumisele. Pole imestada, et järelpõlved, kes on harjunud hindama suurvaime nende loomingu, mitte aga nende tegematajätmiste põhjal, mäletavad teda harva, kui üldse.

[...]

Pärast keskkooli lõpetamist rändas Pilz Itaaliasse, jäädes sinna kuni 1809. aastani. Just sel perioodil ilmutas too teismeikka jõudnu neid iseloomulikke jooni, mis tegid temast inimese, keda me täna austame: kogu oma lõunasviibimise vältel, mis kestis kaks aastat, ei pidanud ta päevikut.

[...]

Pilzi teine kiri on kirjutatud aastal 1815, ja on adresseeritud ta isale. Selles kirjas ta kirjutab, et tal õnnestus veenda Mühlweselit loobuma plaanist kirjutada ooperitriloogia Hapsburgi dünastiast; Pilz sai sellega hakkama, tutvustades heliloojale tarokikaartide võlusid. "M. oli alguses kangekaelne ja väitis, et ta on Muusik ja mitte Logard, ja et kõike mida suudab teha Beethoven, suudab teha ka Mühlwesel. Nii võib tõesti olla, vastasin ma, aga see pole küll nüüd mingi Põhjus niisugust Plaani ellu viia. Kuhu me küll välja jõuame, ütlesin ma, kui me tahame teha kõike, mida suudab teha ka keegi teine! Lõpuks andis ta alla. Ma ise kavatsen veeta mõned Nädalad Šveitsis, kosumaks hiljutisest Stressist ja Pingutustest."

[...]

Gottlieb Theodor Pilzil on olnud palju kriitikuid, kes ei väsi ründamast tema pärssivat mõju romantismi loomupärasele arengule. Peab tunnistama, et kuna tema poolt ära hoitud teoste olematus teeb mõistagi võimatuks anda neile mingisugustki hinnangut, võib siiski leiduda mõningaid tema poolt juba ennetavalt välja praagitud teoseid, mis on säilinud meie päevini. Sellest hoolimata on tema ponnistustel olnud kasulik, ei, vabastav mõju kõikidele kunstivaldkondadele. Millest kõigest me oleme pääsenud tänu temale, sellele suurele ja ainulaadsele inimesele! Ta lahkus meie seast liiga vara, ja me ei saa hoiduda tõdemusest, et üks Pilz kuluks ka tänapäeval ära."

- Wolfgang Hildesheimer, 1951.