Embassytown

"KKL – kiirendatud kontaktilingvistika – oli Scile jutu järgi eriala, mis oli saadud pedagoogika, retseptiivsuse, programmeerimise ja krüptograafia ristamise teel. Seda kasutasid Bremeni pioneerlaevade õpetlased-kosmoseavastajad, alustamaks väga kiiret suhtlemist põliselanikega, kellega nad kokku sattusid või kes sattusid kokku nendega.

Nende varaste reiside logiraamatutes on KKL-laste elevus suisa liigutav. Eri mandritel, eredais või üksluistes maailmades salvestasid nad esimesi mõistmishetki eksootide kirju seltskonnaga. Taktiilseid keeli, bioluminestsentseid sõnu, igat sorti helisid, mida organismid tekitavad. Dialekte, mis on mõistetavad vaid viidete palimpsestidena kõigele juba öeldule, või milles omadussõnad on ropud ja tegusõnad pühadustteotavad. Ma olen näinud üht end kajutisse barrikadeerinud KKL-lase triidee päevikut, kelle alusele olid tunginud need, kelles me siis veel korskaanlasi ära ei tundnud – tegemist oli esimese kontaktiga. Ta kardab nagu kord ja kohus neid hiiglaslikke uksele prõmmivaid olendeid, kuid jäädvustab ka oma elevuse, olles just mõistnud nende kõne tonaalset struktuuri.

Kui KKL-lased ja nende meeskonnad Ariekale saabusid, läks lahti ligemale 250 kilotundi kestnud peataolek. Asi polnud selles, nagu oleks Võõrustajate keel kuidagi eriti raskesti mõistetav või muutlik või liialdaselt vaheldusrikas. Ariekal elas hämmastavalt vähe Võõrustajaid, kõik üheainsa linna ümber hajali, ja nad kõik rääkisid ühtsama keelt. Lingvistide kõrvvara ja draivide abil ei olnud raske helisõnade andmebaasi kokku kuhjata (uustulnukad pidasid neid sõnadeks, ehkki Ariekad ise ei pruukinud näha mingeid sõnavahesid seal, kus üks läks teiseks üle). Õpetlased said süntaksile kiiresti pihta. Nagu kõikides teisteski eksootide keeltes, leidus siingi omajagu üllatusi. Kuid ei leidunud mitte midagi nii võõrapärast, mis oleks võinud KKL-lased ja nende masinad üle trumbata.

Võõrustajad olid kannatlikud, näisid olevat oma külalistest huvitatud ja, niivõrd kui nende viisaka läbipaistmatuse tagant võis aduda, ka külalislahked. Neil polnud juurdepääsu immerile, ei eksootilisi ajameid ega isegi allvalgusmootoreid; oma atmosfäärist ei lahkunud nad kunagi, kuid muidu olid nad arenenud. Nad manipuleerisid hämmastava osavusega elusat ja paistis, et tunnetava elu olemasolu mujal ei tulnud neile üllatusena.

Võõrustajad ei õppinud ära meie üldinglise keelt. Nad ei paistnud proovivatki. Ent paari tuhande tunni pärast suutsid Terre lingvistid aru saada suuremast osast Võõrustajate poolt öeldust, nagu ka sünteesida vastuseid ja küsimusi Ariekade ainumas keeles. Lausete foneetiline struktuur, mida nad lasid oma masinatel kõnelda – tonaalsed nihked, vokaalid ja konsonantide rütm – olid õiged, mõõtmispiirideni täpsed.

Võõrustajad kuulasid ega mõistnud ainsatki heli."



[paarsada lehekülge hiljem]



"Öö möödudes eemaldusid Ariekad ükshaaval, ning üksteise järel hakkasid nad tegema kohutavaid hääli. Need hääled tegid mulle tuska, aga mis me saime parata? Hispaania Tantsija, Baptist, Part, Rättija, kõik peale Mühkami ja Katuseharja, kes vaatasid midagi taipamata pealt, elasid agoonia läbi. Mitte kõik nad ei hüüdnud või karjunud, kuid kõik nad, igaüks eri viisil, näisid justkui surevat.

YlSib oli ärevil, kuid Breni ega mind ei üllatanud, mida me kuulsime: vanad arusaamad tulid kärnadena maha. Millegi lõppemise, uue sündimise valuvahk. Nüüd muutub kõik: ma mõtlesin sõnaselgelt nii, igat sõna. Ma mõtlesin: nüüd nad näevad asju.

Alguses oli Keele iga sõna, heli samakujuline millegi Reaalsega: mitte mõte, tegelikult mitte, vaid iseväljenduv maailmsus, mis kõneles end läbi Ariekade. Keel oli alati olnud üleliigne: see oli alati olnud vaid maailm. Nüüd õppisid Ariekad kõnelema ja mõtlema, ja see tegi haiget.

"Kas me ei peaks…?" ütles Yl, kuid lauset ei olnud tal lõpetada millegagi.

Öeldu oli nüüd mitte-nagu-on. See, mida nad nüüd rääkisid, ei olnud enam asjad või hetked, vaid mõtted nende kohta, osutamised; tähendus ei olnud enam olemuse lame tahk; märgid olid rebitud selle küljest, mida nad märkisid. Selle saavutamiseks oli läinud tarvis valetamist. Koos väitmiste-lahtiütlemistega saabus sõnaväänamine, ja Ariekad said iseendiks. Nad olid maailmahaiged, kui tähendused lengerdasid. Mistahes oli nüüd mistahes. Nende mõistused olid äkitsi kaupmehed: metafoor, nagu rahagi, võrdsustas ühismõõdutu. Nüüd võisid nad olla mütoloogid: neil polnud kunagi olnud koletisi, kuid nüüd oli kõik maailmas kimäär, iga metafoor põiming. Linn on süda, ütlesin ma, ja sellega õmmeldi süda ja linn kokku kolmandaks asjaks, linlikuks südameks, ja linnal on südameplekid, ning südamed on linnaplekilised kah.

Pole ime, et kõik see nad haigeks tegi. Nad olid nagu uued vampiirid, neil säilisid mälestused, sellal kui nad oma elud maha raputasid. Nad ei saa enam kunagi terveks. Ükshaaval jäid nad vaikseks, ja mitte kuna kriis sai läbi. Nad olid uues maailmas. Selles, milles elame meie."

-China Miéville, "Embassytown", 2011.