„Kass püherdab päikese käes ja jääb siis suikuma.
Inimene püherdab elu käes kogu selle keerukuses ja jääb siis suikuma.“
-Bernardo Soares
Sokraatiline filosoofia ja ristiusk mõlemad õhutavad tagant usku, et õiglus on ajatu. Tegelikult on vaid vähesed ideed sama üürikesed.
John Rawlsi õiglusteooria on angloameerika filosoofias võimutsenud juba terve põlvkonna. Selles üritatakse anda seletust õiglusele, kasutades ainult laialt omaksvõetud moraalseid intuitsioone õigluse kohta, ega sõltuta mitte üheski osas vaieldavatest eetilistest positsioonidest. Niisuguse mõõdukuse viljaks on vagad kommentaarid igapäevaste moraaliuskumuste kohta.
Rawlsi jüngrid väldivad oma moraalsete intuitsioonide lähemat uurimist. Võibolla nii ongi hea. Kui nad neid uuriksid, leiaksid nad, et nendel on ajalugu – ja sageli üsna lühike ajalugu. Tänapäeval teab igaüks, et ebavõrdsus on väär. Sajand tagasi teadis igaüks, et homoseksuaalsus on väär. Intuitsioone, mis inimestel on moraaliküsimuste kohta, elatakse teravalt läbi. Ühtlasi on nad äärmuseni pinnapealsed ja põgusad.
Egalitaarsed uskumused, millel Rawlsi teooria põhineb, sarnanevad sugulistele kõlblustavadele, mida kunagi peeti moraalsuse tuumaks. Neid kõige kohalikumaid ja muutlikumaid asju austatakse hardalt kui moraalsuse põhiolemust. Kui tavapärane arusaam edasi liigub, järgneb praegusele egalitarismikonsensusele uus ortodoksia, mis on samavõrd kindel, et just tema kehastab muutumatut moraalset tõde.
Õiglus on tavakommete kõrvalnäht. Kui need kombed välja juurida, muutuvad tema ettekirjutused peagi aegunuks. Arusaamad õiglusest on sama ajatud nagu mütsimoed.
Mida iga hästikasvatatud džentelmen teab
George Bernard Shaw kirjutas kuskil, et hästikasvatatud inglise džentelmen ei tea maailmast mitte midagi – välja arvatud erinevust hea ja kurja vahel. Sama võib öelda praktiliselt kõikide moraalifilosoofide kohta. Nagu hästikasvatatud džentelmen, kellest kirjutas Shaw, peavad nad oma rumalust vooruseks.
Ateism, kristluse viimane tagajärg
Uskmatus on käik mängus, mille reeglid on paika pannud uskujad. Eitada Jumala olemasolu tähendab omaks võtta monoteismi kategooriad. Kui need kategooriad tarvituselt kaovad, muutub uskmatus ebahuvitavaks ja peagi ka tähendusetuks. Ateistid ütlevad, et nad tahavad ilmalikku maailma, aga maailm, mis on määratletud kristlaste jumala puudumisega, jääb endiselt kristlikuks maailmaks. Sekularism on nagu kasinus: seisukord, mille määrab ära see, millest keeldutakse. Kui ateismil on tulevikku, saab see rajaneda ainult kristluse taaselustumisel, aga tegelikult on kristlus ja ateism hääbumas käsikäes.
Ateism on kristliku tõekire hiline õilmitsus. Ükski pagan ei ole valmis ohverdama elunaudingut tühipalja tõe pärast. Nad peavad kalliks kunstipärast illusiooni, mitte ilustamata tegelikkust. Kreeklaste seas oli filosoofia eesmärgiks õnn või hingepääste, mitte tõde. Tõe kummardamine on kristlik kultus.
Vanad paganad judistasid õigusega õlgu varaste kristlaste tahumatu tõsimeelsuse peale. Mitte ükski müsteeriumireligioonidest, millest antiikne maailm kubises, ei väitnud seda, mida väitsid kristlased – et kõik teised usundid eksivad. Just sel põhjusel ei võinud mitte ükski nende järgijatest saada ateistiks. Kui kristlased nõudsid, et ainult nemad valdavad tõde, mõistsid nad sellega otsustavalt hukka paganliku maailma kogu lopsaka ülikülluse.
Paljude jumalatega maailmas ei saa uskmatus kunagi olla täielik. Ta saab seisneda vaid ühe jumala tagasilükkamises ja teise vastuvõtmises, või siis – nagu Epikurose ja tema järgijate puhul – veendumuses, et jumalad ei ole olulised, kuna nad juba ammu ei vaevu end inimlike asjadega tülitama.
Kristlus tabas otse paganliku illusioonitolereerimise südamesse. Väites, et on olemas ainult üks tõeline usk, andis ta ülima väärtuse tõele, mida sellel varem ei olnud. Ühtlasi tegi see esimest korda võimalikuks umbusu jumalikkuse suhtes. Ristiusu pikalt edasilükatud tagajärjeks sai tõepuusliku kummardamine, mis leidis oma kõige täielikuma väljenduse ateismis. Kui me elame jumalateta maailmas, peame me selle eest tänama kristlust.
Aforisme
"Evolutsioonilises eelajaloos tekkis teadvus keele kõrvalnähuna. Täna on ta meedia kõrvalnäht."
"Tegutsemine pakub lohutust meie endi olematusele. Mitte logelev unistaja ei ole see, kes pageb reaalsuse eest. Seda teevad praktilised mehed ja naised, kes pöörduvad ellu täis tegutsemist, leidmaks varjupaika iseenda tühisuse eest."
"Müstikud kujutlevad, et kui nad leiavad endale mõne tühja paiga, suudavad nad end avada millelegi muule kui nemad ise. Peaaegu alati teevad nad vastupidist. Nad tassivad inimsuse rämpsu ja prügi kõikjale, kuhu nad lähevad."
"Moraalifilosoofia on suuremalt jaolt üks ilukirjanduse haru. Sellest hoolimata ei ole ükski filosoof siiani head romaani kirjutanud. See tõsiasi ei tohiks olla üllatav. Filosoofias ei paku tõde inimelu kohta mingit huvi."
- John Gray, Straw Dogs: Thoughts on Humans and Other Animals. 2002.
No comments:
Post a Comment