February 18, 2010

Viie minuti fenomenoloogia

Viie-minuti-fenomenoloogia. Alljärgnevad jupid kirjutasin ajasurve all, eesmärgiks maksimaalselt viie minutiga kirjutada millegi kohta, mis ette pakutakse. Antud juhul oli teemaks fenomenoloogiline analüüs surmast. Järgnev on ca 5 min jooksul peatumatute sõrmede alt voolanu:

Vahetu, sisekaemusliku, otsekohese, ent alati asjade eneste, tähenduseta sündmuste ligidasest mõttetusest lahus tunne on alati mingis mõttes paisatus eemale käesolevast hetkest. Midagi teada tähendab alati eemalduda hetkekogemusest, kuna see kogemus tõlgendatakse sel juhul alati varasema kogemuse alusel, ja ta kaotab seeläbi oma hetkelisuse. Ettenägelikkus, varasem kogemus, ettevalmistus jääb alati ühe sammu võrra puudulikuks – kogemuse enda võrra puudulikuks, adumaks vahetut. Seepärast toimub kogemus alati reaalajas, alati hetkes, ta on alati just nüüd – igavesti kohal, igavesti ainult suletud aega, ja iga samm temast väljapoole hävitab ta, sest sunnib kogemust ennast vaatlema kogemusväliselt, läbielatut läbielamise väliselt. Ta sunnib peale võimatut. Reflektsioon on ainus viis kogetut mõista, ja mõistmise hetkel ta hävib.

Seepärast ei saa surm või surmalaadsus olla kunagi piiratud alaga, mis on legitimeeritud või reglementeeritud ühiskondlikult, kogukondlikult. Surm ja kaduvik peavad olema samavõrd heidetus kui on muugi kogemus, mistõttu etteantud rituaalid võivad vaid moduleerida tekkivaid tundeid, kanaliseerida neid, võibolla ehk mõtestadagi neid, kuid surmakogemus peab alati jääma teisejärguliseks – seda mitte trivialiseerivas või tühistavas mõttes, vaid et surma-paisatus väljaspool rituaale ja tavasid on alati vahetum, ja oma vahetuse läbi tähendusetum, aimutum, tühjem kui kogemusse paisatus ise. Vahetu, see tähendab vahendamata kogemus on alati mõneti nagu luhtunud armastus – ta on valus ja hetkeline isegi siis kui ta on meeldiv, isegi siis kui sa ei suuda otsustada, kas tema peamiseks omaduseks on kadunud armastuse magushapu valu või põlguse vihavahk.

Niisiis, surm. Kaduviku-kogemuse peamiseks olemuseks on tema pikkus. Tema lõppematu pikkus. Sel pikkusel on väga lihtne põhjus. Kui inimene on vastakuti kogemusega, mille kohta ta teab, et see kestab edasi, võtab ta selle suhtes väheldase, teisase, lihtsa positsiooni: ei ole tarvis end vaevata sellega, mis on alati see mis ta on. Aga surm on totaalne kaduvik: selle vastu ei ole muud vahendit kui lõpmatu mäletamine, alaline hetkesolemine, püsivikku sukeldumine. Alles sellel hetkel kui midagi hävib lõpmatult, säilitatakse ta igavesti. Igavik ja surm tekivad ja kaovad ühel ja samal hetkel, sest nad on eristamatud.

6 comments:

Anonymous said...

Jah, väga naljakas, aga palun ütle, kust see jutt pärit on; tahaks seda vist isegi lugeda. Heidegger?

Unesn6iduja said...

Heh, jumala siiralt kirjutasin ise. Olgu, olgu, ma tõesti ei saa ilma irooniata kirjutada sidekriipsu-paisatud lauseid, aga need tulid lihtsalt nii lihtsalt ja iseeneslikult.

Unesn6iduja said...

Polegi tegelikult mõelnud, et justnimelt sidekriipsu-paisatus on Heideggeri sine qua non. Ühtlasi palun vabandust väljendi sine qua non kasutamise eest.

Anonymous said...

tõepoolest, siiralt arvasin, et võtsid kuskilt... aga jah, huvitav, olgu sina või heidegger. selles mõttes, mis sa kirjutad, on surm alati kellegi teise surm. mitte minu enda oma. kui keegi teine sureb, siis tema surm on minu jaoks minu asi, mitte tema asi. surm on teine.

Mihkel Kunnus said...

Jeh, Heidegger toetas oma ontoloogia kristluse (täpsemalt ühe kristluse, veel täpsemalt: ühe paulusliku kristluse) keskse väite eitusele. Surm on inimesele fundamentaalselt pärisomane, tõeliselt tema, keegi ei saa surra sinu eest.
Vs Kristus suri meie eest [st meie asemel]. Surm on võidetud.

Ja kui Kristus üles ei tõusnud, on kogu me usk mõttetu, ütles Paulus veel:)

Anonymous said...

Samas see Heideggeri väide seab ta Kristusega samale pulgale, st väljapoole mõistlikku arusaamist ja filosofeerimist. St igapäevakogemuse seisukohast Heideggeril on muidugi õigus, aga kristlus opereerib muidugi väljaspool seda, absoluutsel tasandil. Ja juhul, kui Heidegger ei väida, et igapäevakogemus on absoluutne tasand (ma ei tea, äkki väidab, pole lugenud väga), opereerivad nad eri tasanditel.