Laiast ilmast ilmajäämine

"...Kantist peale paistab modernse filosoofia keskseks mõisteks saavat korrelatsioon. "Korrelatsiooni" all me peame silmas ideed, mille kohaselt meil on alati juurdepääs ainult korrelatsioonile mõtlemise ja olemise vahel, ja mitte kunagi kummalegi terminile käsitelduna teisest eraldi. Edaspidi me nimetame korrelatsionismiks igat mõttevoolu, mis peab niimoodi määratletud korrelatsiooni ületamatuks. Järelikult osutub võimalikuks öelda, et iga filosoofia, mis ütleb lahti naiivsest realismist, on osutunud üheks korrelatsionismi variandiks.

Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".

Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.

Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"

Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:

Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis "olla võimeline seda teadvustama", on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu.

Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."

Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.

Peegliinimeste kättemaks

"Siit saab alguse suur teisesuse kättemaks, kõikide nende vormide kättemaks, millelt on õhkõrnalt või vägivaldselt riisutud nende ainulisus ja mis siitpeale on lahendamatuks probleemiks sotsiaalsele korrale, nagu ka poliitilisele ja bioloogilisele korrale.

Neil päevil ei olnud peeglite maailm ja inimeste maailm teineteisest ära lõigatud, nagu nad on seda täna. Pealegi olid nad üsna erinevad; ei olendid, värvid, ega kujud olnud samad. Mõlemad kuningriigid, peegli ja inimeste oma, elasid üksmeeles; läbi peeglite võis vabalt edasi tagasi käia. Ühel ööl tungisid peegliinimesed Maale. Nende jõud oli suur, aga verise sõjapidamise lõpuks jäi Kollase Imperaatori võlukunst peale. Ta lõi sissetungijad tagasi, vangistas nad nende peeglitesse ja sundis neile peale kohustuse korrata, nagu mingisuguses unes, kõiki inimeste tegevusi. Ta riisus neilt nende jõu ja kuju, ja alandas nad tühipaljasteks orjalikeks peegeldusteks. Siiski tuleb kord päev, mil võlusalm maha raputatakse ... kujud hakkavad end liigutama. Vähehaaval hakkavad nad meist erinema; pikkamisi ei jäljenda nad enam meid. Nad tungivad läbi klaasist või metallist barjääride ja sel korral ei saada neist enam jagu.

- J. L. Borges, "The Book of Imaginary Beings".

Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.

Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.

Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...

Ma ei ole sinu peegel!"

- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.

Uus teadus!

Teaduslikult akadeemilisele distsiplinaarväljale on sisenemas uus uurimisvaldkonna haru. Tal on esialgu veel üsna kohmakas nimi: pleonasmoloogia või ehk reduntantism. Antud uus teadus tegeleb peamiselt liialdatult redundantsete pleonasmide uurimisega teaduslik-analüütiliselt metoodiliste meetodvahendite abil.

Näiteks väidavad pleonasmoloogid ehk reduntantistid, et diskursiivse kõneakti lokutsioonilised lausungid representeerivad esindavalt kujutisi, mis meelelis-ajulise vaimu tunnetusliku kognitsiooni abil modelleerivad ideokujundipõhiselt ontoloogiliselt olemuslikku maailmaolemise eksistentsi.


Pleonastlike reduntoloogide arvates  on tarvilikult vajaduslik sõnastada just nimelt seda kindlalt konkreetset eksplitseerivat näidet, kuna vaid nii jõuab usulis-religioosse metafüüsise absoluutselt olevasse olemuskogemusse. Põhjuslikuks ajendiks on lähtekohapõhine seisukoht, mis positsioneerib, et kasinaks limiteeritud piirvähese sõnastusvõimekusega kidurliknapp, väljendusvaeselt ütlev uurimine ei võimalda koguse põhjal mahuliselt piisaval määral ja ulatuses paljundada ohtruslikku mastaapakadeemilist sõnalauselist vohangut, mis oma rikkalikus külluses suudaks jõulislikult võimekalt filosoofiliselt tarkuselembest masturbatiiv-pihulist sõnaonaneerimist rahuldaval määral täide viia, mille tagajärjekaks tulemuseks on nörritav, anti-akadeemilisvastane vajadus redutseerida taandavalt arusaadavasse, selgesõnalisse väljendusvormi praktiliselt konkreetne ning mõistetav mõtlusideeline arusaamus. Milline olukord on pleonastile äärmiselt vastuvõetamatu.

(Tänud Märtenile hüppelaua eest.)