Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".
Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.
Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"
Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:
Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis "olla võimeline seda teadvustama", on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu.
Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."
Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.
No comments:
Post a Comment