Peegliinimeste kättemaks

"Siit saab alguse suur teisesuse kättemaks, kõikide nende vormide kättemaks, millelt on õhkõrnalt või vägivaldselt riisutud nende ainulisus ja mis siitpeale on lahendamatuks probleemiks sotsiaalsele korrale, nagu ka poliitilisele ja bioloogilisele korrale.

Neil päevil ei olnud peeglite maailm ja inimeste maailm teineteisest ära lõigatud, nagu nad on seda täna. Pealegi olid nad üsna erinevad; ei olendid, värvid, ega kujud olnud samad. Mõlemad kuningriigid, peegli ja inimeste oma, elasid üksmeeles; läbi peeglite võis vabalt edasi tagasi käia. Ühel ööl tungisid peegliinimesed Maale. Nende jõud oli suur, aga verise sõjapidamise lõpuks jäi Kollase Imperaatori võlukunst peale. Ta lõi sissetungijad tagasi, vangistas nad nende peeglitesse ja sundis neile peale kohustuse korrata, nagu mingisuguses unes, kõiki inimeste tegevusi. Ta riisus neilt nende jõu ja kuju, ja alandas nad tühipaljasteks orjalikeks peegeldusteks. Siiski tuleb kord päev, mil võlusalm maha raputatakse ... kujud hakkavad end liigutama. Vähehaaval hakkavad nad meist erinema; pikkamisi ei jäljenda nad enam meid. Nad tungivad läbi klaasist või metallist barjääride ja sel korral ei saada neist enam jagu.

- J. L. Borges, "The Book of Imaginary Beings".

Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.

Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.

Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...

Ma ei ole sinu peegel!"

- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.