Vahepala V: Kus me saame suure rõõmuga teada, et ei ole olemas sellist asja nagu tänapäeva maailm

"Valgetel ei olnud õigus. Nad ei olnud kõige tugevamad. Kui nad saarel maabusid, tulistasid nende kahurid vaid hooti ja neist ei olnud mürgitatud noolte vastu mingit tolku. Nende masinavärgid olid katki sagedamini kui töökorras ja neid tuli iga päev määrde- ja sõimuvalingu saatel parandada. Nende preestrite pühakiri jäi vaikseks nagu haud. Nende arstide ravimid toimisid niivõrd ettearvamatult, et vaevu oli võimalik teha vahet nende toime ja ravimtaimede oma vahel. Nende seaduseraamatuid ründasid vastuolud niipea kui neid rakendati põlvnemisliinidele või atollidele. Iga päev ootasid nende riigiametnikud kas üleviimist või kollapalavikust hauda viimist. Nende geograafid eksisid nimedega, mida nad andsid tuttavatele paikadele. Nende etnograafid tegid end oma prohmakate ja matslikkusega lolliks. Nende kaupmehed ei teadnud mitte millegi väärtust ja hindasid võrdselt pudpipadi, tootemeid, metsikuid sigu ja maapähkleid. Ei, nad ei olnud kõige tugevamad, need asjassepühendamata valged, keda raputas palavik ja kes pärismaalaste sõnutsi haisesid kala või mädanenud liha järele.

Kuid neil õnnestus muuta saar arhailiseks, primitiivseks, paganlikuks, maagiliseks, eelkommertslikuks, eel-loogiliseks, eel-ükskõik milleks, mida me suudame välja mõtelda. Ja nendest, valgetest, sai omakorda "tänapäeva maailm".

See viib küsimuseni, mida küsitakse iga rüüstatud maa kallastel: kuidas õnnestus nii nõrgal, ebaloogilisel ja vulgaarselt uskmatul rahvarämpsul vallutada tihedalt põimitud ja hästihallatud paljusused? Vastus on lihtne. Nad olid tugevamast tugevamad, sest nad saabusid üheskoos. Ei, veelgi enam. Nad saabusid eraldi, igaüks omas kohas ja igaüks oma puhtuses, nagu järjekordne katk Egiptusesse.

Preestrid rääkisid ainult piiblist, ning ainult sellele ja ei millelegi muule omistasid nad oma misjonitöö edu. Administraatorid kõigi oma reeglite ja regulatsioonidega omistasid edu oma riigi tsiviliseerivale missioonile. Geograafid rääkisid ainult teadusest ja selle edenemisest. Kaupmehed omistasid oma kunsti kõik voorused kullale, kauplemisele ja Londoni väärtpaberibörsile. Sõdurid kuulasid lihtsalt käsku ja tõlgendasid kõike, mida nad tegid, isamaalisusena. Insenerid kandsid oma masinate tõhususe progressi arvele.

Nad uskusid eraldistesse kordadesse, millest nad ammutasid oma jõu. Just sellepärast nad vaidlesid nii palju ja ei usaldanud teineteist. Oma raportites mõistsid administraatorid hukka kaupmeeste saamahimu. Õpetlased pidasid preestrite proselütismi skandaalseks, sellal kui viimased jutlustasid kantslist administraatorite kurjuse ja õpetlaste ateismi vastu. Etnoloogid põlgasid kõiki, pinnides samal ajal pärismaalastelt ükshaaval välja kõik oma saladused ja kiskudes neist välja oma genealoogiad ja müüdid. Kõik nad uskusid olevat tugevad tänu oma puhtusele – ja tõepoolest oli väga palju väärt inimesi, kes ei mõelnud millestki muust kui usust, lipust, filosoofiast või rahandusest.

Sellegipoolest – ja nad teadsid seda hästi – olid nad ülepea võimelised saarel viibima vaid tänu teistele. Kuna preestrid olid liiga nõrgad, et panna Jumalat piiblist välja astuma, oli neil tarvis kirikute täitmiseks sõdureid ja kaupmehi. Kuna kaupmehed ei suutnud tootemite müüki vaid kulla jõul peale suruda, palkasid nad preestreid ja teadlasi nende väärtust alandama. Kuna teadlased olid liiga nõrgad, et saare üle vaid teadusega valitseda, sõltusid nad politseihaarangutest, sunnitööst ning pakikandjatest ja tõlkidest, keda laenasid neile administraatorid.

Nii laenas iga grupp oma jõudu teistele seda ise tunnistamata, ja väitsid end nii olevat oma puhtuse säilitanud. Igaüks omistas edaspidigi enda jõu oma kodusele jumalusele – kullale, isiklikele veendumustele, teaduslikule rangusele, ratsionaalsusele, masinatele, pearaamatutele või märkmikele.

Kui nad oleksid tulnud ükshaaval, oleksid saareelanikud neist jagu saanud.

Kui nad oleksid tulnud täiesti ühiselt, jagades samu uskumusi ja samu jumalaid, seganud kõik oma vägevuse allikad kokku nagu muistsed vallutajad, oleksid nad veel lihtsamalt lüüa saanud, sest vigastada üht oleks tähendanud vigastada kõiki.

Kuid nad tulid üheskoos, igaüks oma vooruses eraldatud ja isoleeritud, kuid kõik toetatud terviku poolt. Selle lõpmatult hapra ämblikuvõrguga halvasid nad kõik teised maailmad, meelitasid lõksu kõik saared ja ainulisused ning lämmatasid kõik võrgustikud ja kangad.

Need, kes "mõtlesid välja tänapäeva maailma" ei olnud kõige tugevamad ega kõige õigemad, ega pole nad seda ka täna."

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

Looduse olukord

Istusin eile hommikul päikesepaisteses aias ja jälgisin ümbritsevat. Elupuu otsas kraaklesid paljunemisjanus pesa ehitavad varesed, kes pärast lendasid teineteist taga ajades minema - ju oli isane kõlbmatu. Aias kasvas üsna täpselt putukaid jäljendavate õitega lumikellukaid, üritades samuti enese hääbumise vältimiseks kedagi ligi meelitada. Trepil istus allkorruse tore aga nukravõitu vanamees, kes värises üle keha joomajärgsest hommikupohmelusest. Siis läks ta vaevaliselt minema ning talutati mõni aeg hiljem teise vanamehe käevangus koju tagasi. Kõrvaltänavas oli lume alt välja sulanud esimene kevadine hipide trummiring. Ümberringi oli rohu sees juure mulda saanud kümneid vahtraninasid. Mitte ükski neist ei kasva kunagi suureks - istusin kesk eladatahet, mis oli juba surnud. Aga päike oli ilus ning soe oli olla. Niisugune oli looduse olukord.

Külmkapp

Nelly juures on külmkapp, mis iga kord mootori töö lakates paiskab endast välja metalselt müriseva valuoige nagu mõni surev aurupungi-robot ning väriseb Püha Vituse kontrollimatutes tantsuspasmides. Kapp ise on muidugi mõista aastakümneid vana ja töötab muidu igati korralikult. Aga selline ongi Nõukogude tehnika iseloom: ta nimelt on võimetu amortiseeruma. Nõukaaegne tehnoloogia näib eksisteerivat vaid ühes kahest võimalikust seisundist: ta on kas algusest peale, läbinisti, suisa struktuurselt võimetu üldse töötama, või teeb ta seda lakkamatult ja pidurdamatult, põhimõttekindla vastupanuna entroopiale. Bourdieu on kuskil kirjutanud, et "üleminek kõige suuremast tõenäosusest absoluutse kindluseni on kvalitatiivne hüpe, mis ei ole proportsioonis numbrilise vahega." Selle tsitaadi mõte ongi kohane just Nõuka-aegsele tehnikale. Noodki on kas täielikult töövõimetud või siis kestavad igavesti, ehk eksisteerivad vaid ühel pool seda kvalitatiivset hüpet - nad kas absoluutselt ei tööta või absoluutselt töötavad. Tänapäeva toodetud igandlikkuse maailmas aga eksisteerib kogu tehnoloogia teispool lõhet: kõik asjad justkui töötavad, aga lähevad suure tõenäosusega peagi perse. Nõuka-aegne tehnika eksisteerib absoluudi, tänapäeva tehnika statistika maailmas. Ja olen kindel, et Metsatöllu viimase albumi "Äio" ühes loos on kõnelejaks just mõni Nelly suremisvõimetuse õuduse käes kannatava külmkapi sarnane igiliikur, kes näeb enda ümber mõnd värsket Samsungi või Philipsit põrmu vadumas:

Püsige terved, mu õed ja mu vennad
kui ümber kõik vinduvad katkus
ja korinal seiskuvad kaaslaste rinnad
Õed-vennad, pidage vastu

Vahepala II: Näitab, milline kergendus on lõpetada asjade redutseerimine

"Mõnikord, kui päike särab Salki Instituudi karestatud betoonil, me lõpetame kiirustamise ja aja ära kulutamise. Me istume lävepakul ja laseme aegade puu igal oksal laotuda laiali nii kaugele kui ta suudab. "Mitte miski ei ole iseenesest taandatav ega mittetaandatav millelegi muule," ütleme me kõikide nende kohta, kes taandavad, hävitavad, asendavad, järeldavad, permuteerivad, seletavad, põhjustavad, lunastavad, taastavad, kaasa toovad, tingivad, vahetavad ja ostavad. Aegade puu, aegade puud, aegade puude mets. Mitte midagi ei ole muutunud, kuid siiski iga jõu paigutus, iga entelehhia, iga tegutseja muutub nii täielikult, et me hingame õhku, millest me varem ei teadnudki, et temast puudust tunneme.

Nendel hetkedel ei ole see olemine kui olemine, mis end ilmutab. Kogu asjatamine olemisest kui olemisest on üsna kohatuks muutunud, nüüd kus igal entelehhial on olemas kõik erinevused, mida tal on tarvis, loomaks endale tervet maailma. Tõus on pöördunud. Enne olid olemas ainult asjad, mis olid taandatud, ja asjad, mis taandasid, ja sinna juurde jäänukina olemine, mis klõbises meie peas ringi nagu hernes kaunas. Kas see tähendab, et kõik on sulam, ataraksia, või eristuste puudumine? Ei, muidugi mitte! Kõik erinevused on alles. Mitte ükski ei ole puudu. Ja kõik katsed neid taandada, tekitada, lihtsustada, hierarhiseerida, totaliseerida või hävitada on samuti alles, kõik nad ise kah erinevused, mis lisanduvad nendele, mida nad tahtsid summutada.

Mitte miski ei vabanda, heasta, lepita, tasakaalusta, eduta, hõlma, järelda, võta kokku või alista iseennast. Ja siiski me peaksime tõepoolest rääkima armuseisundist. Kõik on valgus, sest mitte millelgi ei ole võimu tuua kaasa millegi muu peadpööritavat langust. Jah, vabadus minna, vabadus teha, vabadus loobuda, vabadus minna lasta. Merikajakas, kaugel oma nimest, kaugel oma liigist, omaenda maailmas täis õhku, merd ja lemmikkalu; kala kaugel oma parvest, kaugel kajakast ja tolle nokast, süütuna jäises vees; vesi, mis kogub end kokku ja annab endale kuju, tuultest segatud, hoovustest sõlmes, vinnab ja murrab end kaldale; tuukriks muutunud okeanograaf, kes sukeldub La Jolla veealusesse kanjonisse; tegevdirektor, kes toodab pärast "Jawsi" "Jaws II-e" ja müüb hirmu sügavike ja haide varjude ees – kõik on süütud. Süütud? Ei. Pole süütud ega süüdi. Märgitud, sisse kirjutatud, andeksandmatud. Kui aegade puul lastakse kasvada, lahutatakse tegu ja tema tagajärjed, ja kumbki saab teise abinõuks ja eesmärgiks. Seepärast on võimatu heastada abinõud eesmärgiga, kuritegelikku elu palvega, inimest lastega, tegevdirektorit tema pangakontoga. Pole samaväärsust, pole turgu. Me ei saa ei ära surra ega surma alistada. Ruumi on selle jaoks, kes on elanud, tema surma päevale, tapja kuulile, uurimisele, mis ei vii mingite järeldusteni, oma surnud sõbrast rääkijate mälestustele. Mitte miski ei võta neid kohti kokku, mitte miski ei seleta neid, miski ei õigusta neid. Süütud? Ei, sest me oleme jõudnud teispoole eristust süütute ja süüdlaste vahel, mis tehti tapalava püstitades. Arusaamatud? Ei, sest me oleme teispool operatsioone, mis päevast päeva sätestavad, millest me aru saame ja mida me ei tea. Lind, kaugel oma nimest, lendab minema nime eest, mille ma talle annan, kuid jätkab lendamist zooloogia traktaatides ja St. John Perse poeemides. Kajakas on enda taevas, taandamatu meie omale, aga taksonoomi keel on raamatutes, ise samuti taandamatu ühelegi kajakale, mida kunagi on ette kujutatud, olgu elus või surnud."

Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.

Progressi marutuul

Émile Durkheim on vast üks tuntumaid säärase arusaama lahtikirjutajaid, mis näeb ühiskondi omamoodi eraldiseisvate, üleorgaaniliste entiteetidena, mis toimivad täiesti omalaadsete reeglite alusel, mis ei ole kuidagi taandatavad vastava ühiskonna üksikliikmete tegevusele. Nii näiteks inimese kasutatavad mõisted "töötati välja ainulaadse intellekti poolt" ning väljendavad seda, kuidas "see väga eriline olevus, ühiskond, kaalutleb enda eripärase kogemuse asju". Pärast teda on ühiskonnast niiviisi mõelda küllalt tavapärane. Üks kõnekamaid tsitaate varasemast ajast pärineb Alfred Kroeberi kuulsast, juba iseenesest kõneka pealkirjaga artiklist "The Superorganic" (1917), kus ta kirjutab, et "sotsiaalne substants — või mittesubstantsiaalne kangas, kui keegi seda väljendit eelistab — see eksistents, mida me nimetame tsivilisatsiooniks, ületab neid [üksikindiviide] täielikult".

Huvitav aga oleks mõtelda, kuidas niisugused üleorgaanilised, "ühiskonna" nime kandvad entiteedid toimivad selle pildi kohaselt ajaloos. Need totaalsed, indiviidivabad kuid ometigi oma eripäraste iseloomudega üliolend-ühiskonnad paistavad ajaloos sammuvat ühtainust, ühtset liini pidi, mis on kõikide jaoks ette kirjutatud ja mida mööda on võimalik edeneda ja talle uusi lõike lisada vaid läbi revolutsioonide. Keskaeg ei ole möödas mitte sellepärast, et vahepeal on kulunud sajandeid, vaid kuna vahepeal on toimunud rida revolutsioone: Koperniklikke, Teaduslikke, epistemoloogilisi murranguid, episteemseid rebendeid, mis kõike vana laastades uue ajastu sisse juhatavad. Poleks olnud teadusrevolutsiooni, kestaks keskaeg edasi; poleks olnud põllumajandusrevolutsiooni, oleks täna kiviaeg; oleks tööstusrevolutsioon ära jäänud, ei elaks me täna liberaalses kapitalismis. Ajalool on vaid üks liin, iga ühiskonna jaoks sama; see ajalugu on aga paradoksaalsel kombel täiesti sõltumatu aja enda kulgemisest: ajaloos ei liigu need totaalehitised mitte koos kella ja kalendriga, vaid ainult revolutsioone organiseerides, mis kogu varasemat põrmustades ja rusudele uut ühiskonnakorraldust ehitades ühiskonnad täielikult ümber korraldavad. Ajalugu liigub, purustades kõike seljataha jäävat. Ja lääne revolutsiooniline ajaloolisus on lisaks justkui mõõteriist, hindamisalus, mille abil saab määrata kõikide ülejäänute asukoha ja liikumiskiiruse mööda lääne kultuuri võiduka tulevikkutormamise poolt maha tallatud ajaloorada: Amazonase põlisasukad elavad „ikka veel“ kiviajas, isegi kui aastanumber on sama nii meil kui neil ning me saame soovi korral istuda lennukisse ja neile külla sõita; islamifundamentalistid on „ikka veel“ keskajas, millest meie oleme õnneks juba üle saanud, tänased kütid ja korilased on kui aken minevikku, inimkonna hälli, ja nii edasi ja edasi. Niisugune mõte toodab Teist kui distantseeritut, kui mahajäänut, kellele lääne ühiskond on oma ajalooga vao ette kündnud, näidanud ära need purustavad revolutsioonid, mille läbitegemine on ainus viis mööda ajalugu edasi jõuda („õnneks meie ei ole enam sellised“) ning liikuda mööda ajaloolist paratamatust julgelt täpselt sinna, kuhu meie süstemaatiliselt minevikku purustav kultuur on juba jõudnud. Walter Benjaminil oli õigus; just niisugune näeb välja ajaloo ingel:

Tema nägu on pööratud mineviku poole. Seal, kus meie ette ilmub sündmusteahel, näeb tema ühtainust katastroofi, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ta tahaks küll jääda, äratada surnud ja panna purustatu uuesti kokku. Aga paradiisi poolt puhub marutuul, mis on hakanud ta tiibadesse ja on nii tugev, et ingel ei suuda neid enam sulgeda. See marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole, millele ta pöörab selja, sellal kui varemetekuhi kasvab ta ees taevani. Seda marutuult nimetame meie progressiks.