Vahepala IV: Seletab, miks asjad iseendas saavad meie abitagi ise hästi hakkama

"Asjad iseendas? Aga nendega on kõik korras, tänan küsimast. Ja kuidas teil läheb? Te kurdate asjade üle, mis ei ole teie auväärse pilgu alla sattunud? Te tunnete, et neil asjadel jääb vajaka teie teadvuse valgusest? Aga kui te jäite täna hommikul ilma sebrade kappavast vabadusest savannis, siis on see teie enda mure; sebrad ei kahetse, et teid kohal polnud, ja nagunii te oleksite hakanud neid kodustama, tapma, fotografeerima või uurima. Asjad iseendas ei ole millestki ilma, täpselt samamoodi nagu Aafrika ei olnud valgetest ilma, enne kui need kohale jõudsid. Siiski on võimalik panna kahetsema neid, kes said ilma teieta väga hästi hakkama, et teid kohal ei ole. Kui asjad redutseerida eimiskiks, anuvad nad, et te neist teadlikud oleksite ja paluvad, et te nad koloniseeriksite. Nende elu ripub juuksekarva otsas, teie tähelepanu juuksekarva otsas. Maailma vaatemäng hakkab keerlema ümber teie teadvuse. Aga kes selle vaatemängu loob? Crusoe oma saarel, Aadam oma aias. Milline õnn, et te olete lunastajate ja nimeandjatena kohal. Ilma teieta taanduks too niinimetatud "maailm" eimiskiks. Teie olete Zorrod, Tarzanid, Kantid, leskede valvurid ja orvuksjäänud asjade kaitsjad.

Kahtlemata on tükk tegemist, et maailm igal hommikul eimiskist välja pigistada, abiks vaid biitseps ja transtsendentaalne ego. Kogu selle rühmamise peale hakkab Crusoe’l oma saarel igav ja ta muutub üksildaseks. Ja öösel, kui te magate, mis saab siis neist asjadest, mille te olete hüljanud? Üsna varsi te eksite mitteteadvuse džunglisse ära. Nii on teie kangelased kahekordselt õnnetud. Tummad ja tühjad asjad iseendas, oota neilt nende igapäevast leiba, samas kui öösel on teie kangelased kui jõuetud üliinimesed, kes söövad iseenda maksa ja jätavad oma ülesanded täitmata.

Mis juhtuks, kui me selle asemel arvaksime, et omaette jäänud asjadel ei ole mitte midagi puudu? Näiteks kuidas on selle puuga, mida mõned nimetavad Wellingtonia-ks? Tema tugevus ja ta arvamused ulatuvad ainult niikaugele, kui ta ulatub ise. Ta täidab oma maailma koorejumalate ja mahladeemonitega. Kui tal ka midagi puudu on, siis väga tõenäoliselt ei ole see teie. Teie kes te metsi maha raiute ei ole puude jumalad. Puu näitab, mida ta suudab, ja seda tehes ta avastab, mida suudavad kõik need jõud, mille ta omaks võttis. Te naerate, sest ma omistan talle liiga palju leidlikkust? Sest te suudate ta mootorsaega viie minutiga maha võtta? Aga ärge veel naerge midagi. Ta on teist vanem. Teie esivanemad panid ta rääkima ammu enne kui teie ta vaikima sundisite. Varsti on teie sael võibolla kütus otsas. Siis on ehk puul ja ta karboniaegsetel liitlastel võimalik teid te kangusest tühjaks imeda. Siiamaani ei ole ta ei võitnud ega kaotanud, sest kumbki neist määrab ära selle mängu ja ajavahemiku, milles tema kasu ja kahju tuleb mõõta.

Me ei saa eitada, et tegemist on jõuga, sest me oleme alati olnud puudega seotud, ükskõik kui kaugele minevikku me ka vaatame. Me oleme nendega loendamatutel viisidel liite sõlminud. Me ei saa enda kehasid, maju, mälestusi, tööriistu ja müüte lahti harutada nende oksakohtadest, koorest ja kasvurõngastest. Te kõhklete, sest ma luban sellel puul kõnelda? Aga meie keel on lehine ja me kõik liigume ooperist haua poole plankudel ja kastides. Kui te ei soovi kõige sellega arvestada, siis te ei oleks üldse pidanud hakkama puudega sekeldama. Te väidate, et teie olete see, kes määrab ära selle liidu? Kuid see illusioon on omane kõikidele neile, kes domineerivad ja koloniseerivad. Seda jagavad igat masti idealistid. Te lehvitate oma lepingut ja väidate, et puu on teiega seotud "puhtalt ekspluatiivsesse suhtesse", et ta on "pelk kaubavaru". Puhas objekt, puhas ori, puhas olend, te ütlete, et puu ei sõlminud teiega lepingut. Aga kui te juba olete hakanud puudega sekeldama, siis kuidas te teate, et nad ei kasuta teid ära oma hämarate plaanide teostamiseks?

Kes ütles teile, et inimene on olemise karjane? Paljud jõud tahaksid karjatada ja teisi juhtida, kui nood pügamiseks ja pesemiseks üheskoos taranditesse voorivad. Ja üleüldse, karjaseid polegi olemas. Meid on liiga palju ja me oleme liiga otsustusvõimetud, et ühineda ühtseks teaduvseks, mis oleks piisavalt tugev, et vaigistada kõik teised toimijad. Kuna te vaigistate kõik asjad, millest te kõnelete, siis miks ei lase te neil rääkida omaette sellest, mis neil mõttes on, nagu täiskasvanud? Miks te nii hirmul olete? Mida te üritate päästa? Kas te tõesti naudite nii väga Prometheuse kahekordset piina?"

Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.

1914: Üks või mitu hunti?

"Tol päeval tõusis Huntmees kušetilt iseäranis väsinult. Ta teadis, et Freud oskab geniaalselt tõde riivata ja sellest siis mööda minna, täites tühimiku seejärel assotsiatsioonidega. Ta teadis, et Freud ei tea mitte midagi huntidest, ega muidugi mitte aanustest. Ainsa asjana mõistis Freud seda, mis on koer ja mis koera saba. Sellest ei piisanud. Sellest ei hakkagi piisama. Huntmees teadis, et Freud kuulutab ta varsti terveks, aga et asi ei ole sugugi nii ja tema ravimine kestab Brunswicki, Lacani, Leclaire’i käe all terve igaviku edasi. Lõpuks teadis ta veel, et parajasti ta hakkas omandama tõelist pärisnime, Huntmeest, tema enda nimest õigemat nime, kuna see saavutab kõige kõrgemat järku singulaarsuse, tajudes silmapilgu vältel üldist paljusust: hundid. Ta teadis, et seda uut ja tõelist pärisnime hakatakse moonutama ja valesti kirjutama, patronüümiks ümber ristima.

Freud aga kirjutab selle peale omalt poolt mõned märkimisväärsed leheküljed. Täiesti praktilised leheküljed: oma 1915. aasta artikli "Mitteteadvus", mis tegeleb erinevusega neuroosi ja psühhoosi vahel. Freud ütleb, et hüsteerikud või kinnismõtlejad on inimesed, kes on võimelised võrdlema globaalselt sokki ja vagiinat, armi ja kastratsiooni, jne. Kahtlemata nad aduvad objekti globaalselt ja tajuvad selle kadumist ühteaegu. Kuid neurootikule ei tuleks kunagi pähe haarata nahka erootiliselt kui pooride, väikeste täppide, väikeste armide või mustade aukude paljusust, või haarata sokki erootiliselt kui pistete paljusust. Psühhootik suudab: "arvatavasti takistab nende väikeste urgete paljusus teda kasutamast neid naise suguelundi aseainena."[1] Võrrelda sokki vagiinaga on OK, seda tehakse kogu aeg, aga peab olema vaimuhaige, et võrrelda pistete puhast kogumikku väljatäie vagiinadega: nii ülteb Freud. Tegemist on tähtsa kliinilise avastusega: neuroos ja psühoos erinevad stiili poolest täielikult. Näteks kui Salvador Dali üritab taastada oma luulusid, võib ta pikalt seletada ninasarviku sarvest; sellest hoolimata ei ole ta neurootilist diskursust seljataha jätnud. Aga kui ta hakkab võrdlema kananahka väljatäie tillukeste ninasarviku sarvedega, hakkab meile tunduma, et atmosfäär on muutunud ja et nüüd on hullumeelsus kohal. Kas küsimus on üldse veel võrdlemises? Pigem on tegemist puhta paljususega, mis muudab oma elemente, ehk saab. Mikroloogilisel tasandil "saavad" väikesed mügarad sarvedeks ja sarved väikesteks peenisteks.

Alles on Freud avastanud mitteteadvuse suurima kunsti, molekulaarsete paljususte kunsti, kui juba ta rassib väsimatult, toomaks molaarsed ühtsused tagasi, naasmaks oma tuttavate teemade, isa, peenise, vagiina, suure K-ga Kastratsiooni juurde... (Risoomi avastamise äärel läheb Freud alati paljaste juurte juurde tagasi.) 1915. aasta artikli reduktiivne protseduur on üpris huvitav: ta ütleb, et neurootiku võrdlusi ja tuvastusi juhivad asjade representatsioonid, samas kui psühhootikule ei ole jäänud alles muud kui sõnade representatsioonid (näiteks sõna "auk"). "Asendust ei ole ajendanud mitte sarnasus osutatud asjade vahel, vaid nende väljendamiseks kasutatud sõnade samasus" (lk. 201). Seega kui asjas puudub ühtsus, leiab ühtsuse ja identsuse sõnast. Tuleb märkida, et nimesid kasutatakse laias tähenduses, teisisõnu, nad funktsioneerivad üldiste nimisõnadena, mis tagavad nende poolt allutatud agregaadi ühtlustamise. Pärisnimi ei saa olla muud kui tavalise nimisõna äärmuslik vorm, sisaldades endas iseenda juba ette kodustatud paljusust ja ühendades selle ainulaadseks postuleeritud olendi või objektiga. See seab nii sõnade kui asjade poolel ohtu pärisnime kui intensiivsuse suhte paljususega, mida ta silmapilguga adub. Kui asi pilbastub ja kaotab oma identiteedi, on Freudi jaoks sõna ikka alles, et seda identiteeti taastada või uut välja mõtelda. Freud oletas, et sõna taastab ühtsuse, mida asjadest enam ei leia. Kas me ei ole mitte tunnistajaks ühe järgneva seikluse esimestele liigatustele, milleks on Tähistaja, üks riukalik, despootlik toimleja, mis vahetab mittetähistavad pärisnimed iseendaga välja ja asendab paljusused kadunuks kuulutatud objekti trööstitu ühtsusega?

Me ei ole huntidest kaugel. Sest oma teise niinimetatud psühhootilise episoodi ajal pidas Huntmees pidevat valvet väikeste augukeste või armide muutlikkuse või muutuva raja üle oma nina nahal. Esimese episoodi ajal, mille Freud kuulutab neurootiliseks, rääkis ta unenäost, kus oli puu otsas kuus või seitse hunti, ja joonistas viis. Kes ei teaks tõsiasja, et hundid rändavad karjas? Ainult Freud. Iga lapski teab seda. Freud mitte. Võltsi kõhklusega küsib ta, kuidas me seletaksime tõsiasja, et selles unenäos esineb viis, kuus või seitse hunti? Ta on otsustanud, et tegemist on neuroosiga, niisiis kasutab ta teist reduktiivset protseduuri: vabasid assotsiatsioone asjade representatsioonide tasandil, mitte aga verbaalset kokkuvõtmist sõnade representatsioonide tasandil. Tulemus on sama, sest alati on küsimus isiku või väidetavalt kaduma läinud objekti ühtsuse ja identsuse tagasitoomises. Hundid tuleb nende paljususest puhastada. See operatsioon saavutatakse, seostades unenäo muinasjutuga "Hunt ja seitse kitsetalle" (kellest vaid kuus süüakse ära). Me oleme tunnistajaks Freudi redutseerimisrõõmule; me sõna otseses mõttes näeme, kuidas paljusus huntidest lahkub, võttes kitsede kuju, millel ei ole looga kõige vähematki pistmist. Seitse hunti, mis on vaid kitsetalled. Kuus hunti: seitsmes kits (Huntmees ise) peidab end kellakapis. Viis hunti: ta võis olla näinud oma vanemaid kell viis armatsemas, ja rooma numbrimärk V seostub naise jalgade erootilise laialiajamisega. Kolm hunti: vanemad võisid olla kolm korda armatsenud. Kaks hunti: esimene paaritumine, mida laps võis näha, oli kaks vanemat more ferarum, või vahest isegi kaks koera. Üks hunt: hunt on tegelikult isa, nagu me kõik juba algusest peale teadsime. Null hunti: ta kaotas oma saba, ta ei ole mitte ainult kastreerija, vaid ka kastreeritu. Keda see Freud siin lollitab? Huntidel ei olnud kunagi lootustki pakku pääseda ja oma karja päästa: alati oli juba algusest peale otsustatud, et loomad kõlbavad vaid representeerima vanematevahelist suguühet, või, vastupidi, olla vanematevahelise suguühte poolt representeeritud. Ilmselgelt ei tea Freud midagi lummast, mida hundid avaldavad, ega nende vaikse kutse tähendusest, kutsest saada-hundiks. Hundid vaatavad und nägevat last, vaatavad pinevalt; märksa rahustavam on kinnitada endale, et unenägu kutsus esile ümberpööramise ja et tegelikult on see laps, kes näeb koeri või vanemaid armatsemas. Freud teab ainult Oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud-kastreerivat issi-hunti, koera kuudis, analüütiku auhe.

Franny kuulab saadet huntidest. Ma ütlen talle, Kas sa tahaksid olla hunt? Ta vastab üleolevalt, Lollus, üksik hunt ei saa olla, sa oled alati kaheksa või üheksa, kuus või seitse. Mitte ise ja ühekorraga kuus või seitse hunti, vaid üks hunt teiste seas, koos kuue või seitsme teisega. Hundiks-saamisel on oluline massi paiknemine ja eelkõige subjekti enda paiknemine karja või hundipaljususe suhtes: kuidas subjekt karjaga liitub või ei liitu, kui kaugele eemale ta jääb, kuidas ta paljususe küljes püsib või ei püsi. Oma vastuse käreduse leevendamiseks jutustab Franny ühest unenäost: "Seal on kõrb. Jällegi ei oleks mingit mõtet ütelda, et ma olen kõrbes. Tegemist on panoraamse nägemusega kõrbest, ja see ei ole traagiline või asustamata kõrb. Kõrb on ta vaid oma ookerja värvi ja lõõskava, varjudeta päikese pärast. Seal sees kihab mingi hulk, kas parv mesilasi, jalgpallimängijate lööming või grupp Tuareege. Mina olen hulga äärel, piirialal; aga ma kuulun sellesse, ma olen sellega ühe oma jäseme, kas käe või jala kaudu seotud. Ma tean, et piiriala on ainus koht, kus ma saan olla, et ma hukkuksin, kui laseksin end löömingu keskele tõmmata, aga sama kindlasti ka siis, kui ma hulgast lahti laseksin. Tegemist ei ole lihtsa kohaga, kus olla, selles on isegi raske püsida, sest need olendid on pidevas liikumises ja nende liigutused on ennustamatud ja ei järgi mingit rütmi. Nad pöörlevad, lähevad põhja poole, siis järsku itta; mitte ükski indiviid hulgas ei püsi teiste suhtes samas kohas. Nii olen ka mina pidevas liikumises; kõik see nõuab suurt pingulolekut, kuid paneb mind tundma vägivaldset, peaaegu peadpööritavat õnne." Väga hea skisounenägu. Olla tervenisti hulga liige ja samas sealt täiesti väljas, sealt eemaldatud: olla äärel, minna jalutama nagu Virginia Woolf (mitte kunagi enam ma ei ütle: "Ma olen see, ma olen teine")."

[1] Sigmund Freud, Papers on Metapsychology, vol. 14, Standard Edition, trans. James Strachey (London: Hogarth Press, 1957), p. 200.


Gilles Deleuze, Félix Guattari, "A Thousand Plateaus", 1980

...vahest üks kõige suuremaid sigadusi

"Kui ma ärkan, tuleb kassike mulle vannituppa järele, nurub endale süüa, kuid tahab nimetatud vannitoast kohe ära minna, niipea kui ta näeb mind alasti, kõigeks valmis ja otsustanud teda ootama jätta. Kuid siin ma olen, alasti tolle "loomaks" nimetatu pilgu all, ja mu vaimusilma ees mängitakse maha kujuteldav stseen, justkui Linnaeus’i klassifikatsioon, taksonoomia loomade vaatenurgast. Peale varem mainitud erinevuse poeemi ja filosofeemi vahel oleks siin kõige aluseks vaid kaks tüüpi diskursust, kaks teadmise positsiooni, kaks suurt teoreetilist või filosoofilist käsitust loomade kohta. Omavahel eristab neid muidugi mõista neile allakirjutanute koht või õieti korpus, ehk siis jälg, mille see allkiri jätab kehasse ja tõeliselt teaduslikku, teoreetilisse või filosoofilisse temaatikasse. Esiteks on olemas tekstid, millele on alla kirjutanud inimesed, kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud, kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga (alasti pole nad ammugi). Kui nad ka ühel päeval vilksamisi nägid end nähtuna looma poolt, ei võtnud nad seda (temaatiliselt, teoreetiliselt või filosoofiliselt) arvesse. Nad ei tahtnud, ega polnud neil pädevustki teha mingeid süstemaatilisi järeldusi asjaolust, et loom suudab nendega silmitsi seistes neid vaadata, olgu riides või alasti, ja, ühesõnaga, sõnatult nende poole pöörduda. Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt "loomaks" nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. Seda liiki diskursust, tekste ja allakirjutanuid (neid, keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt, kes nende poole pöördub) leiab kaugelt kõige rohkem. Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised. Või vähemalt teatud "ajajärgu" omad, ütleme Descartes’ist tänapäevani, kuid varsti ma räägin, miks sõna ajajärk ja isegi see historitsism teevad mind üsna rahutuks või rahulolematuks. Kõik need (mehed ja mitte naised, sest see erinevus ei ole siin tähtsusetu), kelle ma hiljem oma märkuste toetamiseks paika panen, paigutades nad samasse konfiguratsiooni – näiteks Descartes, Kant, Heidegger, Lacan ja Levinas – kuuluvad kindlasti sellesse kvaasi-ajajärgulikku kategooriasse. Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi vaadanud, eriti mitte alasti. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva. Nägeva looma, neid vaatava looma kogemist ei ole nende diskursuste filosoofilises või teoreetilises arhitektuuris arvesse võetud. Kokkuvõttes on nad seda eitanud sama palju kui vääriti mõistnud. Siit edasi me hakkame käima ringiratast ümber selle tohutu salgamise, mille loogika läbib kogu inimkonna ajalugu, ja mitte ainult seda kvaasi-ajajärgulikku konfiguratsiooni, mida äsja mainisin. Justkui oleks seda konfiguratsiooni esindavad mehed näinud, ilma et neid oleks nähtud, näinud looma, ilma et too oleks neid näinud, olemata nähtud nähtuna tema poolt; olemata nähtud nähtuna alasti kellegi poolt, kes, sügavalt loomaks nimetatud elu seest, ja mitte ainult pilgu abil, oleks kohustanud neid pöördumise hetkel tunnistama, et tegemist on nende asja, nende vaatevinkliga.

Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)

[...]

Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)

Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).