"Tol päeval tõusis Huntmees kušetilt iseäranis väsinult. Ta teadis, et Freud oskab geniaalselt tõde riivata ja sellest siis mööda minna, täites tühimiku seejärel assotsiatsioonidega. Ta teadis, et Freud ei tea mitte midagi huntidest, ega muidugi mitte aanustest. Ainsa asjana mõistis Freud seda, mis on koer ja mis koera saba. Sellest ei piisanud. Sellest ei hakkagi piisama. Huntmees teadis, et Freud kuulutab ta varsti terveks, aga et asi ei ole sugugi nii ja tema ravimine kestab Brunswicki, Lacani, Leclaire’i käe all terve igaviku edasi. Lõpuks teadis ta veel, et parajasti ta hakkas omandama tõelist pärisnime, Huntmeest, tema enda nimest õigemat nime, kuna see saavutab kõige kõrgemat järku singulaarsuse, tajudes silmapilgu vältel üldist paljusust: hundid. Ta teadis, et seda uut ja tõelist pärisnime hakatakse moonutama ja valesti kirjutama, patronüümiks ümber ristima.
Freud aga kirjutab selle peale omalt poolt mõned märkimisväärsed leheküljed. Täiesti praktilised leheküljed: oma 1915. aasta artikli "Mitteteadvus", mis tegeleb erinevusega neuroosi ja psühhoosi vahel. Freud ütleb, et hüsteerikud või kinnismõtlejad on inimesed, kes on võimelised võrdlema globaalselt sokki ja vagiinat, armi ja kastratsiooni, jne. Kahtlemata nad aduvad objekti globaalselt ja tajuvad selle kadumist ühteaegu. Kuid neurootikule ei tuleks kunagi pähe haarata nahka erootiliselt kui pooride, väikeste täppide, väikeste armide või mustade aukude paljusust, või haarata sokki erootiliselt kui pistete paljusust. Psühhootik suudab: "arvatavasti takistab nende väikeste urgete paljusus teda kasutamast neid naise suguelundi aseainena."[1] Võrrelda sokki vagiinaga on OK, seda tehakse kogu aeg, aga peab olema vaimuhaige, et võrrelda pistete puhast kogumikku väljatäie vagiinadega: nii ülteb Freud. Tegemist on tähtsa kliinilise avastusega: neuroos ja psühoos erinevad stiili poolest täielikult. Näteks kui Salvador Dali üritab taastada oma luulusid, võib ta pikalt seletada ninasarviku sarvest; sellest hoolimata ei ole ta neurootilist diskursust seljataha jätnud. Aga kui ta hakkab võrdlema kananahka väljatäie tillukeste ninasarviku sarvedega, hakkab meile tunduma, et atmosfäär on muutunud ja et nüüd on hullumeelsus kohal. Kas küsimus on üldse veel võrdlemises? Pigem on tegemist puhta paljususega, mis muudab oma elemente, ehk saab. Mikroloogilisel tasandil "saavad" väikesed mügarad sarvedeks ja sarved väikesteks peenisteks.
Alles on Freud avastanud mitteteadvuse suurima kunsti, molekulaarsete paljususte kunsti, kui juba ta rassib väsimatult, toomaks molaarsed ühtsused tagasi, naasmaks oma tuttavate teemade, isa, peenise, vagiina, suure K-ga Kastratsiooni juurde... (Risoomi avastamise äärel läheb Freud alati paljaste juurte juurde tagasi.) 1915. aasta artikli reduktiivne protseduur on üpris huvitav: ta ütleb, et neurootiku võrdlusi ja tuvastusi juhivad asjade representatsioonid, samas kui psühhootikule ei ole jäänud alles muud kui sõnade representatsioonid (näiteks sõna "auk"). "Asendust ei ole ajendanud mitte sarnasus osutatud asjade vahel, vaid nende väljendamiseks kasutatud sõnade samasus" (lk. 201). Seega kui asjas puudub ühtsus, leiab ühtsuse ja identsuse sõnast. Tuleb märkida, et nimesid kasutatakse laias tähenduses, teisisõnu, nad funktsioneerivad üldiste nimisõnadena, mis tagavad nende poolt allutatud agregaadi ühtlustamise. Pärisnimi ei saa olla muud kui tavalise nimisõna äärmuslik vorm, sisaldades endas iseenda juba ette kodustatud paljusust ja ühendades selle ainulaadseks postuleeritud olendi või objektiga. See seab nii sõnade kui asjade poolel ohtu pärisnime kui intensiivsuse suhte paljususega, mida ta silmapilguga adub. Kui asi pilbastub ja kaotab oma identiteedi, on Freudi jaoks sõna ikka alles, et seda identiteeti taastada või uut välja mõtelda. Freud oletas, et sõna taastab ühtsuse, mida asjadest enam ei leia. Kas me ei ole mitte tunnistajaks ühe järgneva seikluse esimestele liigatustele, milleks on Tähistaja, üks riukalik, despootlik toimleja, mis vahetab mittetähistavad pärisnimed iseendaga välja ja asendab paljusused kadunuks kuulutatud objekti trööstitu ühtsusega?
Me ei ole huntidest kaugel. Sest oma teise niinimetatud psühhootilise episoodi ajal pidas Huntmees pidevat valvet väikeste augukeste või armide muutlikkuse või muutuva raja üle oma nina nahal. Esimese episoodi ajal, mille Freud kuulutab neurootiliseks, rääkis ta unenäost, kus oli puu otsas kuus või seitse hunti, ja joonistas viis. Kes ei teaks tõsiasja, et hundid rändavad karjas? Ainult Freud. Iga lapski teab seda. Freud mitte. Võltsi kõhklusega küsib ta, kuidas me seletaksime tõsiasja, et selles unenäos esineb viis, kuus või seitse hunti? Ta on otsustanud, et tegemist on neuroosiga, niisiis kasutab ta teist reduktiivset protseduuri: vabasid assotsiatsioone asjade representatsioonide tasandil, mitte aga verbaalset kokkuvõtmist sõnade representatsioonide tasandil. Tulemus on sama, sest alati on küsimus isiku või väidetavalt kaduma läinud objekti ühtsuse ja identsuse tagasitoomises. Hundid tuleb nende paljususest puhastada. See operatsioon saavutatakse, seostades unenäo muinasjutuga "Hunt ja seitse kitsetalle" (kellest vaid kuus süüakse ära). Me oleme tunnistajaks Freudi redutseerimisrõõmule; me sõna otseses mõttes näeme, kuidas paljusus huntidest lahkub, võttes kitsede kuju, millel ei ole looga kõige vähematki pistmist. Seitse hunti, mis on vaid kitsetalled. Kuus hunti: seitsmes kits (Huntmees ise) peidab end kellakapis. Viis hunti: ta võis olla näinud oma vanemaid kell viis armatsemas, ja rooma numbrimärk V seostub naise jalgade erootilise laialiajamisega. Kolm hunti: vanemad võisid olla kolm korda armatsenud. Kaks hunti: esimene paaritumine, mida laps võis näha, oli kaks vanemat more ferarum, või vahest isegi kaks koera. Üks hunt: hunt on tegelikult isa, nagu me kõik juba algusest peale teadsime. Null hunti: ta kaotas oma saba, ta ei ole mitte ainult kastreerija, vaid ka kastreeritu. Keda see Freud siin lollitab? Huntidel ei olnud kunagi lootustki pakku pääseda ja oma karja päästa: alati oli juba algusest peale otsustatud, et loomad kõlbavad vaid representeerima vanematevahelist suguühet, või, vastupidi, olla vanematevahelise suguühte poolt representeeritud. Ilmselgelt ei tea Freud midagi lummast, mida hundid avaldavad, ega nende vaikse kutse tähendusest, kutsest saada-hundiks. Hundid vaatavad und nägevat last, vaatavad pinevalt; märksa rahustavam on kinnitada endale, et unenägu kutsus esile ümberpööramise ja et tegelikult on see laps, kes näeb koeri või vanemaid armatsemas. Freud teab ainult Oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud-kastreerivat issi-hunti, koera kuudis, analüütiku auhe.
Franny kuulab saadet huntidest. Ma ütlen talle, Kas sa tahaksid olla hunt? Ta vastab üleolevalt, Lollus, üksik hunt ei saa olla, sa oled alati kaheksa või üheksa, kuus või seitse. Mitte ise ja ühekorraga kuus või seitse hunti, vaid üks hunt teiste seas, koos kuue või seitsme teisega. Hundiks-saamisel on oluline massi paiknemine ja eelkõige subjekti enda paiknemine karja või hundipaljususe suhtes: kuidas subjekt karjaga liitub või ei liitu, kui kaugele eemale ta jääb, kuidas ta paljususe küljes püsib või ei püsi. Oma vastuse käreduse leevendamiseks jutustab Franny ühest unenäost: "Seal on kõrb. Jällegi ei oleks mingit mõtet ütelda, et ma olen kõrbes. Tegemist on panoraamse nägemusega kõrbest, ja see ei ole traagiline või asustamata kõrb. Kõrb on ta vaid oma ookerja värvi ja lõõskava, varjudeta päikese pärast. Seal sees kihab mingi hulk, kas parv mesilasi, jalgpallimängijate lööming või grupp Tuareege. Mina olen hulga äärel, piirialal; aga ma kuulun sellesse, ma olen sellega ühe oma jäseme, kas käe või jala kaudu seotud. Ma tean, et piiriala on ainus koht, kus ma saan olla, et ma hukkuksin, kui laseksin end löömingu keskele tõmmata, aga sama kindlasti ka siis, kui ma hulgast lahti laseksin. Tegemist ei ole lihtsa kohaga, kus olla, selles on isegi raske püsida, sest need olendid on pidevas liikumises ja nende liigutused on ennustamatud ja ei järgi mingit rütmi. Nad pöörlevad, lähevad põhja poole, siis järsku itta; mitte ükski indiviid hulgas ei püsi teiste suhtes samas kohas. Nii olen ka mina pidevas liikumises; kõik see nõuab suurt pingulolekut, kuid paneb mind tundma vägivaldset, peaaegu peadpööritavat õnne." Väga hea skisounenägu. Olla tervenisti hulga liige ja samas sealt täiesti väljas, sealt eemaldatud: olla äärel, minna jalutama nagu Virginia Woolf (mitte kunagi enam ma ei ütle: "Ma olen see, ma olen teine")."
[1] Sigmund Freud, Papers on Metapsychology, vol. 14, Standard Edition, trans. James Strachey (London: Hogarth Press, 1957), p. 200.
Gilles Deleuze, Félix Guattari, "A Thousand Plateaus", 1980
No comments:
Post a Comment