"Kui ma ärkan, tuleb kassike mulle vannituppa järele, nurub endale süüa, kuid tahab nimetatud vannitoast kohe ära minna, niipea kui ta näeb mind alasti, kõigeks valmis ja otsustanud teda ootama jätta. Kuid siin ma olen, alasti tolle "loomaks" nimetatu pilgu all, ja mu vaimusilma ees mängitakse maha kujuteldav stseen, justkui Linnaeus’i klassifikatsioon, taksonoomia loomade vaatenurgast. Peale varem mainitud erinevuse poeemi ja filosofeemi vahel oleks siin kõige aluseks vaid kaks tüüpi diskursust, kaks teadmise positsiooni, kaks suurt teoreetilist või filosoofilist käsitust loomade kohta. Omavahel eristab neid muidugi mõista neile allakirjutanute koht või õieti korpus, ehk siis jälg, mille see allkiri jätab kehasse ja tõeliselt teaduslikku, teoreetilisse või filosoofilisse temaatikasse. Esiteks on olemas tekstid, millele on alla kirjutanud inimesed, kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud, kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga (alasti pole nad ammugi). Kui nad ka ühel päeval vilksamisi nägid end nähtuna looma poolt, ei võtnud nad seda (temaatiliselt, teoreetiliselt või filosoofiliselt) arvesse. Nad ei tahtnud, ega polnud neil pädevustki teha mingeid süstemaatilisi järeldusi asjaolust, et loom suudab nendega silmitsi seistes neid vaadata, olgu riides või alasti, ja, ühesõnaga, sõnatult nende poole pöörduda. Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt "loomaks" nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. Seda liiki diskursust, tekste ja allakirjutanuid (neid, keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt, kes nende poole pöördub) leiab kaugelt kõige rohkem. Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised. Või vähemalt teatud "ajajärgu" omad, ütleme Descartes’ist tänapäevani, kuid varsti ma räägin, miks sõna ajajärk ja isegi see historitsism teevad mind üsna rahutuks või rahulolematuks. Kõik need (mehed ja mitte naised, sest see erinevus ei ole siin tähtsusetu), kelle ma hiljem oma märkuste toetamiseks paika panen, paigutades nad samasse konfiguratsiooni – näiteks Descartes, Kant, Heidegger, Lacan ja Levinas – kuuluvad kindlasti sellesse kvaasi-ajajärgulikku kategooriasse. Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi vaadanud, eriti mitte alasti. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva. Nägeva looma, neid vaatava looma kogemist ei ole nende diskursuste filosoofilises või teoreetilises arhitektuuris arvesse võetud. Kokkuvõttes on nad seda eitanud sama palju kui vääriti mõistnud. Siit edasi me hakkame käima ringiratast ümber selle tohutu salgamise, mille loogika läbib kogu inimkonna ajalugu, ja mitte ainult seda kvaasi-ajajärgulikku konfiguratsiooni, mida äsja mainisin. Justkui oleks seda konfiguratsiooni esindavad mehed näinud, ilma et neid oleks nähtud, näinud looma, ilma et too oleks neid näinud, olemata nähtud nähtuna tema poolt; olemata nähtud nähtuna alasti kellegi poolt, kes, sügavalt loomaks nimetatud elu seest, ja mitte ainult pilgu abil, oleks kohustanud neid pöördumise hetkel tunnistama, et tegemist on nende asja, nende vaatevinkliga.
Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)
[...]
Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)
Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).
No comments:
Post a Comment