"Asjad iseendas? Aga nendega on kõik korras, tänan küsimast. Ja kuidas teil läheb? Te kurdate asjade üle, mis ei ole teie auväärse pilgu alla sattunud? Te tunnete, et neil asjadel jääb vajaka teie teadvuse valgusest? Aga kui te jäite täna hommikul ilma sebrade kappavast vabadusest savannis, siis on see teie enda mure; sebrad ei kahetse, et teid kohal polnud, ja nagunii te oleksite hakanud neid kodustama, tapma, fotografeerima või uurima. Asjad iseendas ei ole millestki ilma, täpselt samamoodi nagu Aafrika ei olnud valgetest ilma, enne kui need kohale jõudsid. Siiski on võimalik panna kahetsema neid, kes said ilma teieta väga hästi hakkama, et teid kohal ei ole. Kui asjad redutseerida eimiskiks, anuvad nad, et te neist teadlikud oleksite ja paluvad, et te nad koloniseeriksite. Nende elu ripub juuksekarva otsas, teie tähelepanu juuksekarva otsas. Maailma vaatemäng hakkab keerlema ümber teie teadvuse. Aga kes selle vaatemängu loob? Crusoe oma saarel, Aadam oma aias. Milline õnn, et te olete lunastajate ja nimeandjatena kohal. Ilma teieta taanduks too niinimetatud "maailm" eimiskiks. Teie olete Zorrod, Tarzanid, Kantid, leskede valvurid ja orvuksjäänud asjade kaitsjad.
Kahtlemata on tükk tegemist, et maailm igal hommikul eimiskist välja pigistada, abiks vaid biitseps ja transtsendentaalne ego. Kogu selle rühmamise peale hakkab Crusoe’l oma saarel igav ja ta muutub üksildaseks. Ja öösel, kui te magate, mis saab siis neist asjadest, mille te olete hüljanud? Üsna varsi te eksite mitteteadvuse džunglisse ära. Nii on teie kangelased kahekordselt õnnetud. Tummad ja tühjad asjad iseendas, oota neilt nende igapäevast leiba, samas kui öösel on teie kangelased kui jõuetud üliinimesed, kes söövad iseenda maksa ja jätavad oma ülesanded täitmata.
Mis juhtuks, kui me selle asemel arvaksime, et omaette jäänud asjadel ei ole mitte midagi puudu? Näiteks kuidas on selle puuga, mida mõned nimetavad Wellingtonia-ks? Tema tugevus ja ta arvamused ulatuvad ainult niikaugele, kui ta ulatub ise. Ta täidab oma maailma koorejumalate ja mahladeemonitega. Kui tal ka midagi puudu on, siis väga tõenäoliselt ei ole see teie. Teie kes te metsi maha raiute ei ole puude jumalad. Puu näitab, mida ta suudab, ja seda tehes ta avastab, mida suudavad kõik need jõud, mille ta omaks võttis. Te naerate, sest ma omistan talle liiga palju leidlikkust? Sest te suudate ta mootorsaega viie minutiga maha võtta? Aga ärge veel naerge midagi. Ta on teist vanem. Teie esivanemad panid ta rääkima ammu enne kui teie ta vaikima sundisite. Varsti on teie sael võibolla kütus otsas. Siis on ehk puul ja ta karboniaegsetel liitlastel võimalik teid te kangusest tühjaks imeda. Siiamaani ei ole ta ei võitnud ega kaotanud, sest kumbki neist määrab ära selle mängu ja ajavahemiku, milles tema kasu ja kahju tuleb mõõta.
Me ei saa eitada, et tegemist on jõuga, sest me oleme alati olnud puudega seotud, ükskõik kui kaugele minevikku me ka vaatame. Me oleme nendega loendamatutel viisidel liite sõlminud. Me ei saa enda kehasid, maju, mälestusi, tööriistu ja müüte lahti harutada nende oksakohtadest, koorest ja kasvurõngastest. Te kõhklete, sest ma luban sellel puul kõnelda? Aga meie keel on lehine ja me kõik liigume ooperist haua poole plankudel ja kastides. Kui te ei soovi kõige sellega arvestada, siis te ei oleks üldse pidanud hakkama puudega sekeldama. Te väidate, et teie olete see, kes määrab ära selle liidu? Kuid see illusioon on omane kõikidele neile, kes domineerivad ja koloniseerivad. Seda jagavad igat masti idealistid. Te lehvitate oma lepingut ja väidate, et puu on teiega seotud "puhtalt ekspluatiivsesse suhtesse", et ta on "pelk kaubavaru". Puhas objekt, puhas ori, puhas olend, te ütlete, et puu ei sõlminud teiega lepingut. Aga kui te juba olete hakanud puudega sekeldama, siis kuidas te teate, et nad ei kasuta teid ära oma hämarate plaanide teostamiseks?
Kes ütles teile, et inimene on olemise karjane? Paljud jõud tahaksid karjatada ja teisi juhtida, kui nood pügamiseks ja pesemiseks üheskoos taranditesse voorivad. Ja üleüldse, karjaseid polegi olemas. Meid on liiga palju ja me oleme liiga otsustusvõimetud, et ühineda ühtseks teaduvseks, mis oleks piisavalt tugev, et vaigistada kõik teised toimijad. Kuna te vaigistate kõik asjad, millest te kõnelete, siis miks ei lase te neil rääkida omaette sellest, mis neil mõttes on, nagu täiskasvanud? Miks te nii hirmul olete? Mida te üritate päästa? Kas te tõesti naudite nii väga Prometheuse kahekordset piina?"
Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.
No comments:
Post a Comment