Läkitus kirjasõpradele ja soodsatele ajalehtedele.
Tere.
Isegi minul tekkis tänapäeva ärevuses üks mõte pähe, nagu neid ärritamisi ikka segama tuleb. Eriti praegu, kuna mõte on vastuoksa mu muidu omasele arusaamale. Asi on tolles aina vadratavas teemas, millest tänapäe ümber ei saa: ühe kultuuriajakirja tulevik. Mulle torkas asja kaedes silma, et kui Sirbi ümber keerlevast jutujätkust just varasemaid tekste välja noppida, siis märkab seal ütlemist, nagu oleks peamine probleem asjade läbiviimise viisis, toimetamise lagundamise kiiruses, väheses suhtlemises, toimetaja kohusetäitjale sobimatus aktiivsuses ja nõnda edasi, justament niisuguste varjatsioonidega. Sellele ei saa ma kahtlemata kuidagi vasta seista, et asi just nõnda sündis. Aga olen kuulnud, et mu sõpradel ühest teisest Ülikooli osakonnast on kombeks kasutada "kontrafaktuaale", mille peale - sõna tähendust küll täpselt mõistmata - tekib mõistmatus: kas kõik toimunu oleks olnud igati hää, kui vaid asja aeglasemalt oleks aetud? Kui vaid poolharitlas-kirjaoskamatu viisakamalt, kombekamalt, rohkem allapoole heidetud pilguga oleks toimetusse saabund? Kui vaid oleks härrastega räägitud nädalapäevad varem, aga siis ikkagi kõik samamoodi tehtud, siis oleks kõik igatte pidi hästi? Hakkab tunduma, et kui vaid asju kombekalt, pikaldasemalt ja hääd tooni hoides aatakse, võib iga harjusk igat sigadust ette võtta, mis talle pähe kargab, kui too vaid viisakat tooni hoiab ja välismaa keeles vähem kõneleb?
Mu sõbrad ütlevad, et on paha tuua võrdlusi Adolf Hitleriga, kelle mainimine olevat sobimatu eelvanamoelisus sel liiga varasel kuupäeval, mispärast ma seda ei teegi. Sestap pigem heidaksin mõnele, kelle nimesid ei taha siin nimetada, ette kombeka tooni eelistamist teadmisele ja mõistmisele, viisakuse ja pikaldase asjaajamise paremaks pidamist sisule ja oskusele, ja üleüldiselt enda kaitsmist pahalaste eest mitte sirgeselgse vastuseismise abil rumalaile, vaid neile pelka halba tooni ette heites. See ei sünni tulevasele Eestimaa Wabariigile mitte kohe.
- Alekssander Rrattassepp, 1916.
November 29, 2013
October 28, 2013
Päikesepärak
Georges Bataille
"On selge, et maailm on puhtalt paroodiline, ehk teisisõnu, iga nähtud asi on mõne teise paroodia, või on sama asi petlikus vormis.
Sellest ajast peale, kui laused hakkasid ringlema mõtlemisele pühendatud ajudes, on tehtud palju jõupingutusi täieliku samastamise nimel, sest koopula abil seob iga lause ühe asja teise külge; kõik asjad oleksid silmnähtavalt kokku liidetud, kui vaid oleks võimalik üheainsa pilguga ja kogu tema totaalsuses avastada Ariadne lõnga jäljed, mis viivad mõtte iseenda labürinti.
Aga terminite koopula ei ole vähem ärritav kui kehade kopulatsioon. Ja kui ma karjun MA OLEN PÄIKE on tulemuseks terviklik erektsioon, sest tegusõna olema on armuihase meeletuse väljendusvahend.
Kõik on teadlikud, et elu on paroodiline ja et tal puudub tõlgendus. Nii on tina kulla paroodia. Õhk on vee paroodia. Aju on ekvaatori paroodia. Koitus on kuritöö paroodia.
Kulda, vett, ekvaatorit või kuritegu võib kõiki esitada asjade printsiibina.
Ja kui asjade päritolu ei ole nagu planeedi pinnas, mis näib olevat aluseks, vaid sarnaneb ringliikumisele, mille planeet joonistab ümber liikuva keskme, siis võib autot, kella või õmblusmasinat samuti generatiivseks printsiibiks pidada.
Kaks peamist liikumist on pöörlemine ja seksuaalne liikumine, mille kombinatsiooni väljendavad lokomotiivi rattad ja kolvid.
Need kaks liikumist lähevad vastakuti üle, üks teiseks.
Nii täheldataksegi, et maakera paneb pööreldes loomad ja inimesed tegelema koitusega, ja (kuna tagajärg on samavõrd põhjus kui see, mis teda ajendab) et loomad ja inimesed panevad koitusega tegeledes pöörlema maakera.
Just nende liikumiste mehhaanilist kombinatsiooni või teisenemist otsisid alkeemikud filosoofide kivi pähe.
Selle maagiliselt hinnalise kombinatsiooni abil saab kindlaks teha inimeste praeguse asetuse elementide keskel.
Maha jäetud king, mädanev hammas, nosunina, kokk sülitamas oma isandate supi sisse suhtuvad armastusse nagu lahingulipp rahvusesse.
Vihmavari, kuuekümnendais eluaastais inimene, seminarist, mädamunade lõhn, kohtunike aukuvajunud silmad on juured, mis toidavad armastust.
Hane sisikonda õgiv koer, purjus oksendav naine, ilatsev raamatupidaja, purgitäis sinepit esindavad segadust, mis toimib armastuse kandjana.
Mees, kes leiab end teiste seast, on ärritunud, sest ta ei tea, miks ta ei ole üks neist teistest.
Voodis armastatud tüdruku kõrval unustab ta, et ta ei tea, miks ta on tema ise, mitte aga keha, mida ta puudutab.
Ise seda teadmata kannatab ta vaimupimeduse käes, mis hoiab teda karjumast, et tema ise on see tüdruk, kes unustab tema kohalolu, kui väriseb ta käte vahel.
Armastus või lapsik raev, või provintslasest rikka lese edevus, või klerikaalne pornograafia, või soprani teemant ajavad segadusse tolmustesse korteritesse unustatud indiviidid.
Nad võivad täiesti vabalt üritada teineteist leida; nad ei leia kunagi mitte midagi muud kui paroodilisi kujutisi, ja nad jäävad magama sama tühjadena kui peeglid.
Äraolev ja elutu tüdruk, kes ripub unenägusid nägemata mu käte vahel, ei ole minu jaoks rohkem võõras kui uks või aken, läbi mille ma saan vaadata või minna.
Ma leian uuesti ükskõiksuse (lubades tal minust lahkuda) kui ma magama jään, tänu võimetusele armastada seda, mis juhtub.
Tal on võimatu teada, kelle ta eest leiab, kui ma teda hoian, sest kangekaelselt jõuab ta täieliku unustuseni.
Planeedisüsteemid, mis tiirlevad kosmoses nagu kiired kettad ja mille keskmed samuti liiguvad, tõmmates lõpmatult suurema ringjoone, liiguvad pidevalt oma kohast eemale vaid selleks, et sinna tagasi jõuda, kui tiir on lõpuni jõudnud.
Liikumine on armastuse kujund, olles võimetu millegi konkreetse juurde pidama jääma ja minnes tormeldes ühe juurest teise.
Aga unustamine, mis ta selliseks teeb, on vaid mäletamisvõime riugas.
Inimene tõuseb sama hoolimatult nagu viirastus kirstust, ja langeb samamoodi.
Ta tõuseb paar tundi hiljem üles ja langeb siis jälle, ja nii iga päev; seda suurt koitust taevase atmosfääriga reguleerib maakera tiirlemine ümber päikese.
Kuigi maapealne elu liigub selle tiirlemise rütmis, ei ole niisuguse liikumise kujutiseks järelikult mitte pöörlev maa, vaid mehe riist, mis naisesse tungib ja siis peaaegu täielikult väljub, et siis uuesti siseneda.
Armastus ja elu näivad lahus olevatena ainult sellepärast, et kõik asjad maa peal on erineva amplituudi ja kestvusega vibratsioonide poolt tükkideks lõhutud.
Siiski ei ole olemas ühtki vibratsiooni, mis ei oleks konjugeeritud pideva ringliikumise poolt; nii on ka maapinnal veerev lokomotiiv pideva metamorfoosi kujund.
Elusolendid surevad vaid selleks, et uuesti sündida, nagu fallosed, mis lahkuvad kehadest vaid selleks, et neisse siseneda.
Taimed tõusevad päikese poole ja siis varisevad maapinna suunas.
Puud turritavad maapinnal tohutu hulga õites, päikese poole tõstetud tüvedena.
Puud, mis jõuliselt kõrguvad, põlevad pikselöökidest, nad raiutakse maha või juuritakse välja. Maapinnale tagasi jõudnud, kerkivad nad teisel kujul uuesti üles.
Aga nende polümorfne koitus on maa muutumatu pöörlemise funktsioon.
Kõige lihtsam pilt tiirlemisega seotud orgaanilisest elust on looded. Mere liikumisest, maa ühetaolisest koitusest kuuga, tuleneb maa polümorfne ja orgaaniline koitus päikesega.
Kõige esimene päikeselise armastuse vorm on vedela elemendi kohale tõusnud pilv. Erootilisest pilvest saab mõnikord torm ja ta langeb vihma kujul tagasi maa peale, sellal kui välk lööb atmosfäärikihtidesse auke.
Vihm tõuseb peagi liikumatu taime kujul uuesti üles.
Loomne elu pärineb tervenisti merede liikumisest ja kehade sees pärineb elu endiselt soolveest.
Meri mängib niisiis naiseelundi rolli, mis veeldub peenise ärrituste käes.
Meri peksab pidevalt pihku.
Tahked elemendid, mis on mahutatud erootilisest liikumisest virgunud merre ja seal kokku keedetud, sööstavad lendkalade kujul välja.
Erektsioon ja päike pahandavad kõlbeliselt samamoodi nagu korjus ja keldrite pimedus.
Vegetatsioon on ühetaoliselt päikese poole suunatud; inimesed aga, ehkki fallilised nagu puud, pööravad erinevalt loomadest paratamatult silmad ära.
Inimsilmad ei kannata ei päikest, koitust, korjuseid ega selgusetust, aga erinevate reaktsioonidega.
Kui mu nägu verest õhetab, muutub ta punaseks ja rõvedaks.
Haiglaste refleksidena paljastab ta ühekorraga verel erektsiooni ja nõudleva janu sündsusetuse ja kuritegeliku liiderlikkuse järele.
Sellepärast ei kardagi ma tunnistada, et mu nägu on skandaal ja mu kirgi väljendab ainult JESUUV.
Maakera on kaetud vulkaanidega, mis täidavad tal päraku aset.
Kuigi see kera ei söö midagi, heidab ta tihti ägedalt oma sisikonna sisu välja.
See sisu sööstab raginaga välja ja langeb tagasi, voolates mööda Jesuuvi külgi alla, levitades kõikjal surma ja hävingut.
Tegelikult ei ole maapinna erootilised liikumised viljakad nagu vee omad, aga nad on palju ägedamad.
Maa peksab mõnikord meeletuses pihku, ja kõik tema pinnal variseb kokku.
Jesuuv on seega erootilise liikumise kujund, mis varastab tühjaks mõistuse ideed, andes neile skandaalse purskumise jõu.
See purskeline jõud koguneb neisse, kes on paratamatult allpool.
Kodanlaste jaoks paistavad kommunistlikud töölised inetute ja räpastena nagu karvased suguelundid või madalamad kehaosad; varem või hiljem toimub skandaalne purskumine, mille käigus kodanlaste üllad aseksuaalsed pead raiutakse maha.
Erootilised revolutsioonilised ja vulkaanilised põlengud on taevalaotusega vaenujalal.
Nagu ka vägivaldne armastus, leiavad nad aset väljaspool sigivuse piire.
Taevase viljakuse vastas on maised katastroofid, maismaa tingimusteta armastuse kujund, pääsu ja korrata erektsioon, skandaal ja terror.
Armastus karjub siis mu enda kõris; mina olen Jesuuv, leegitseva ja pimestava päikese räpane paroodia.
Ma tahan, et mul lõigataks kõri läbi, kui ma rüvetan tüdrukut, kellele ma oleksin olnud võimeline ütlema: sina oled öö.
Päike armastab ainuüksi Ööd ja suunab oma valeva vägivalla, oma nurjatu riista maa poole, on võimetu jõudma pilgu või ööni, isegi kui öised maapinna avarused suunduvad pidevalt kõlvatu päikesekiire poole.
Solar annulus on tema kaheksateistkümne aastase keha puutumatu pärak, mida ei saa võrrelda mitte millegi küllalt pimestavaga peale päikese, kuigi pärak on öö."
"On selge, et maailm on puhtalt paroodiline, ehk teisisõnu, iga nähtud asi on mõne teise paroodia, või on sama asi petlikus vormis.
Sellest ajast peale, kui laused hakkasid ringlema mõtlemisele pühendatud ajudes, on tehtud palju jõupingutusi täieliku samastamise nimel, sest koopula abil seob iga lause ühe asja teise külge; kõik asjad oleksid silmnähtavalt kokku liidetud, kui vaid oleks võimalik üheainsa pilguga ja kogu tema totaalsuses avastada Ariadne lõnga jäljed, mis viivad mõtte iseenda labürinti.
Aga terminite koopula ei ole vähem ärritav kui kehade kopulatsioon. Ja kui ma karjun MA OLEN PÄIKE on tulemuseks terviklik erektsioon, sest tegusõna olema on armuihase meeletuse väljendusvahend.
Kõik on teadlikud, et elu on paroodiline ja et tal puudub tõlgendus. Nii on tina kulla paroodia. Õhk on vee paroodia. Aju on ekvaatori paroodia. Koitus on kuritöö paroodia.
Kulda, vett, ekvaatorit või kuritegu võib kõiki esitada asjade printsiibina.
Ja kui asjade päritolu ei ole nagu planeedi pinnas, mis näib olevat aluseks, vaid sarnaneb ringliikumisele, mille planeet joonistab ümber liikuva keskme, siis võib autot, kella või õmblusmasinat samuti generatiivseks printsiibiks pidada.
Kaks peamist liikumist on pöörlemine ja seksuaalne liikumine, mille kombinatsiooni väljendavad lokomotiivi rattad ja kolvid.
Need kaks liikumist lähevad vastakuti üle, üks teiseks.
Nii täheldataksegi, et maakera paneb pööreldes loomad ja inimesed tegelema koitusega, ja (kuna tagajärg on samavõrd põhjus kui see, mis teda ajendab) et loomad ja inimesed panevad koitusega tegeledes pöörlema maakera.
Just nende liikumiste mehhaanilist kombinatsiooni või teisenemist otsisid alkeemikud filosoofide kivi pähe.
Selle maagiliselt hinnalise kombinatsiooni abil saab kindlaks teha inimeste praeguse asetuse elementide keskel.
Maha jäetud king, mädanev hammas, nosunina, kokk sülitamas oma isandate supi sisse suhtuvad armastusse nagu lahingulipp rahvusesse.
Vihmavari, kuuekümnendais eluaastais inimene, seminarist, mädamunade lõhn, kohtunike aukuvajunud silmad on juured, mis toidavad armastust.
Hane sisikonda õgiv koer, purjus oksendav naine, ilatsev raamatupidaja, purgitäis sinepit esindavad segadust, mis toimib armastuse kandjana.
Mees, kes leiab end teiste seast, on ärritunud, sest ta ei tea, miks ta ei ole üks neist teistest.
Voodis armastatud tüdruku kõrval unustab ta, et ta ei tea, miks ta on tema ise, mitte aga keha, mida ta puudutab.
Ise seda teadmata kannatab ta vaimupimeduse käes, mis hoiab teda karjumast, et tema ise on see tüdruk, kes unustab tema kohalolu, kui väriseb ta käte vahel.
Armastus või lapsik raev, või provintslasest rikka lese edevus, või klerikaalne pornograafia, või soprani teemant ajavad segadusse tolmustesse korteritesse unustatud indiviidid.
Nad võivad täiesti vabalt üritada teineteist leida; nad ei leia kunagi mitte midagi muud kui paroodilisi kujutisi, ja nad jäävad magama sama tühjadena kui peeglid.
Äraolev ja elutu tüdruk, kes ripub unenägusid nägemata mu käte vahel, ei ole minu jaoks rohkem võõras kui uks või aken, läbi mille ma saan vaadata või minna.
Ma leian uuesti ükskõiksuse (lubades tal minust lahkuda) kui ma magama jään, tänu võimetusele armastada seda, mis juhtub.
Tal on võimatu teada, kelle ta eest leiab, kui ma teda hoian, sest kangekaelselt jõuab ta täieliku unustuseni.
Planeedisüsteemid, mis tiirlevad kosmoses nagu kiired kettad ja mille keskmed samuti liiguvad, tõmmates lõpmatult suurema ringjoone, liiguvad pidevalt oma kohast eemale vaid selleks, et sinna tagasi jõuda, kui tiir on lõpuni jõudnud.
Liikumine on armastuse kujund, olles võimetu millegi konkreetse juurde pidama jääma ja minnes tormeldes ühe juurest teise.
Aga unustamine, mis ta selliseks teeb, on vaid mäletamisvõime riugas.
Inimene tõuseb sama hoolimatult nagu viirastus kirstust, ja langeb samamoodi.
Ta tõuseb paar tundi hiljem üles ja langeb siis jälle, ja nii iga päev; seda suurt koitust taevase atmosfääriga reguleerib maakera tiirlemine ümber päikese.
Kuigi maapealne elu liigub selle tiirlemise rütmis, ei ole niisuguse liikumise kujutiseks järelikult mitte pöörlev maa, vaid mehe riist, mis naisesse tungib ja siis peaaegu täielikult väljub, et siis uuesti siseneda.
Armastus ja elu näivad lahus olevatena ainult sellepärast, et kõik asjad maa peal on erineva amplituudi ja kestvusega vibratsioonide poolt tükkideks lõhutud.
Siiski ei ole olemas ühtki vibratsiooni, mis ei oleks konjugeeritud pideva ringliikumise poolt; nii on ka maapinnal veerev lokomotiiv pideva metamorfoosi kujund.
Elusolendid surevad vaid selleks, et uuesti sündida, nagu fallosed, mis lahkuvad kehadest vaid selleks, et neisse siseneda.
Taimed tõusevad päikese poole ja siis varisevad maapinna suunas.
Puud turritavad maapinnal tohutu hulga õites, päikese poole tõstetud tüvedena.
Puud, mis jõuliselt kõrguvad, põlevad pikselöökidest, nad raiutakse maha või juuritakse välja. Maapinnale tagasi jõudnud, kerkivad nad teisel kujul uuesti üles.
Aga nende polümorfne koitus on maa muutumatu pöörlemise funktsioon.
Kõige lihtsam pilt tiirlemisega seotud orgaanilisest elust on looded. Mere liikumisest, maa ühetaolisest koitusest kuuga, tuleneb maa polümorfne ja orgaaniline koitus päikesega.
Kõige esimene päikeselise armastuse vorm on vedela elemendi kohale tõusnud pilv. Erootilisest pilvest saab mõnikord torm ja ta langeb vihma kujul tagasi maa peale, sellal kui välk lööb atmosfäärikihtidesse auke.
Vihm tõuseb peagi liikumatu taime kujul uuesti üles.
Loomne elu pärineb tervenisti merede liikumisest ja kehade sees pärineb elu endiselt soolveest.
Meri mängib niisiis naiseelundi rolli, mis veeldub peenise ärrituste käes.
Meri peksab pidevalt pihku.
Tahked elemendid, mis on mahutatud erootilisest liikumisest virgunud merre ja seal kokku keedetud, sööstavad lendkalade kujul välja.
Erektsioon ja päike pahandavad kõlbeliselt samamoodi nagu korjus ja keldrite pimedus.
Vegetatsioon on ühetaoliselt päikese poole suunatud; inimesed aga, ehkki fallilised nagu puud, pööravad erinevalt loomadest paratamatult silmad ära.
Inimsilmad ei kannata ei päikest, koitust, korjuseid ega selgusetust, aga erinevate reaktsioonidega.
Kui mu nägu verest õhetab, muutub ta punaseks ja rõvedaks.
Haiglaste refleksidena paljastab ta ühekorraga verel erektsiooni ja nõudleva janu sündsusetuse ja kuritegeliku liiderlikkuse järele.
Sellepärast ei kardagi ma tunnistada, et mu nägu on skandaal ja mu kirgi väljendab ainult JESUUV.
Maakera on kaetud vulkaanidega, mis täidavad tal päraku aset.
Kuigi see kera ei söö midagi, heidab ta tihti ägedalt oma sisikonna sisu välja.
See sisu sööstab raginaga välja ja langeb tagasi, voolates mööda Jesuuvi külgi alla, levitades kõikjal surma ja hävingut.
Tegelikult ei ole maapinna erootilised liikumised viljakad nagu vee omad, aga nad on palju ägedamad.
Maa peksab mõnikord meeletuses pihku, ja kõik tema pinnal variseb kokku.
Jesuuv on seega erootilise liikumise kujund, mis varastab tühjaks mõistuse ideed, andes neile skandaalse purskumise jõu.
See purskeline jõud koguneb neisse, kes on paratamatult allpool.
Kodanlaste jaoks paistavad kommunistlikud töölised inetute ja räpastena nagu karvased suguelundid või madalamad kehaosad; varem või hiljem toimub skandaalne purskumine, mille käigus kodanlaste üllad aseksuaalsed pead raiutakse maha.
Erootilised revolutsioonilised ja vulkaanilised põlengud on taevalaotusega vaenujalal.
Nagu ka vägivaldne armastus, leiavad nad aset väljaspool sigivuse piire.
Taevase viljakuse vastas on maised katastroofid, maismaa tingimusteta armastuse kujund, pääsu ja korrata erektsioon, skandaal ja terror.
Armastus karjub siis mu enda kõris; mina olen Jesuuv, leegitseva ja pimestava päikese räpane paroodia.
Ma tahan, et mul lõigataks kõri läbi, kui ma rüvetan tüdrukut, kellele ma oleksin olnud võimeline ütlema: sina oled öö.
Päike armastab ainuüksi Ööd ja suunab oma valeva vägivalla, oma nurjatu riista maa poole, on võimetu jõudma pilgu või ööni, isegi kui öised maapinna avarused suunduvad pidevalt kõlvatu päikesekiire poole.
Solar annulus on tema kaheksateistkümne aastase keha puutumatu pärak, mida ei saa võrrelda mitte millegi küllalt pimestavaga peale päikese, kuigi pärak on öö."
August 31, 2013
Heastamatuse eetika
Heastamatu
Püha Thomase Summa Theologica lisas leiduv Questio 91 kannab pealkirja De qualitate mundi post iudicium. See allosa juurdleb looduse olukorra üle pärast üleüldist kohtumõistmist: kas toimub maailmakõiksuse renovatio? Kas taevakehade liikumine lakkab? Kas elementide hiilgus kasvab? Mis saab loomadest ja taimedest? Loogiline raskus, millesse need küsimused takerduvad, seisneb selles, et kui tunnetatav maailm on rajatud olemaks sobilik ebatäiuslike inimeste väärikusele ja nende elupaigaks, siis millist tähendust võib sel maailmal olla, kui need inimesed on jõudnud oma üleloomulikku sihtkohta? Kuidas saab loodus üle elada iseenda lõpp-põhjuse täidemineku? Nendele küsimustele lubab Robert Walseri jalutuskäik „heal ja truul maal“ anda vaid üheainsa vastuse: kõik need „imelised nurmed“, „kastemärg rohi“, „vee õrn müha“, „kirevate vimplitega kaunistatud puhkeklubi“, tüdrukud, juuksurisalong, proua Wilke tuba, kõik nad jäävad täpselt sellisteks nagu nad on, heastamatuteks, aga just selles hakkab peituma nende uudsus. Heastamatus on see monogramm, mille Walseri kirjutus asjadesse graveerib. Heastamatus tähendab, et need asjad on parandamatutena määratud oma nõnda-olemisse, et nad on täpselt ja ainult nõnda (miski pole Walserile võõram kui püüd olla midagi muud kui ollakse); kuid heastamatus tähendab ka, et nende jaoks ei ole üldse mingit varjupaika, et oma nõnda-olemises on nad täielikult paljastatud, täielikult hüljatud.
See tähendab, et nii paratamatus kui sattumuslikkus, need lääne mõtte kaks risti, on post iudicium-maailmast kadunud. Maailm on nüüd ja igavesti paratamatult sattumuslik või sattumuslikult paratamatu. Mitte olla võimeline mitte-olema, mis sanktsioneerib paratamatuse seaduse, ja olla võimeline mitte-olema, mis piiritleb sattumuslikkuse kõikumised – nende kahe vahel käib lõplik maailm välja teises astmes sattumuslikkuse, mis ei pane alust mingisugusele vabadusele: ta on võimeline mitte mitte-olema, ta on võimeline heastamatuseks.
Just sellepärast ei ole vana ütlus, et „kui loodus suudaks kõnelda, siis ta kurdaks“ siin asjakohane. Pärast kohtumõistmist kõik loomad, taimed, asjad, kõik maailma osised ja olendid, olles täitnud oma teoloogilise ülesande, hakkavad osa saama korrumpeerumatust langusseisundist – nende kohal hõljub justkui profaanne halo. Sestap ei suuda miski sõnastada tulevase singulaarsuse põhikorda paremini kui need read, millega lõppeb üks Hölderlin-Scardanelli hiliseid poeeme:
Eetika
Tõik, mis peab moodustama lähtepunkti igale arutelule eetika üle, on see, et pole olemas mingisugust loomust, ei mingit ajaloolist või hingelist kutsumust, ei mingit bioloogilist ettemääratust, mida inimestel tuleb kehtima panna või ellu viia. Ainult sel põhjusel saab üldse eksisteerida midagi sellist nagu eetika, kuna on selge, et kui inimestel on või peab olema see või too põhiolemus, see või too saatus, ei oleks eetiline kogemus võimalik – oleksid vaid täitmist vajavad ülesanded.
See aga ei tähenda, et inimesed ei ole ega peagi olema midagi, et nad on lihtsalt antud mittemidagiolemise kätte, ning võivad seetõttu vabalt otsustada, kas olla või mitte olla, kas võtta omaks või siis mitte võtta see või too saatus (nihilism ja otsustuseetika langevad selles punktis kokku). Tegelikult on olemas midagi, mis inimesed on ja peavad olema, aga see ei ole loomus või õigupoolest mingi asigi: selleks on lihtne tõik enda olemasolust kui võimalikkusest ehk potentsiaalsusest. Kuid just nimelt selle pärast lähevad asjad keeruliseks; just nimelt selle pärast saab eetika mõjusaks.
Kuna inimkonnale kõige omasemaks olekuks on olla omaenda võimalikkus või potentsiaalsus, siis ja ainult sel põhjusel (see tähendab, niivõrd kui inimkonnale kõige omasem olek – olla potentsiaalne – on teatud mõttes puudu, kuna see saab ka mitte-olla, on ta järelikult ilma aluseta ja inimkond ei ole juba alati selle valduses) on inimestel võlg ja nad tunnevad seda. Inimesed oma potentsiaalsusega olla ja mitte-olla on teisisõnu juba alati võlgu; neil on alati juba halb südametunnistus, ilma et nad peaksid sooritama laiduväärset tegu.
Tolle vana teoloogilise pärispatu-doktriiniga muud silmas ei peetagi. Moraalsus aga viib selle doktriini tagasi laiduväärsele teole, mille inimesed on toime pannud ja mis niisugusena aheldab nende potentsiaalsuse, pöörates selle tagasi mineviku poole. Kurja äratundmine on vanem ja algupärasem kui mistahes laiduväärt tegu, ning püsib ainuüksi tõigal, et kuna inimkond on ja peab olema vaid enda võimalikkus või potentsiaalsus, läheb ta teatud mõttes iseendas luhta ja peab selle luhtamineku omaks võtma – ta peab eksisteerima potentsiaalsusena. Nagu Perceval Chretien de Troyes’ romaanis, on inimesed süüdi selles, mida neil ei ole, teos, mida nad ei ole teinud.
Just sellepärast ei ole eetikas kohta patukahetsusele; just sellepärast on ainus eetiline kogemus (mis sellisena ei saa olla ülesanne või subjektiivne otsus) kogemus olla (iseenda) potentsiaalsus, olla (iseenda) võimalikkus – see tähendab, paljastada igas vormis iseenda vormumatus ja igas teos iseenda teostamatus.
Ainus kurjus aga seisneb otsuses jääda olemise puudujääki, võtta omaks võime mitte-olla põhiolemuse ja alusena teispool olemasolevat; või pigem (ja see on moraali saatuseks) pidada potentsiaalsust ennast, mis on kõige õigem inimeseksolemise viis, veaks, mida tuleb alati maha suruda.
- Giorgio Agamben, "Tulev kogukond", 1990.
Püha Thomase Summa Theologica lisas leiduv Questio 91 kannab pealkirja De qualitate mundi post iudicium. See allosa juurdleb looduse olukorra üle pärast üleüldist kohtumõistmist: kas toimub maailmakõiksuse renovatio? Kas taevakehade liikumine lakkab? Kas elementide hiilgus kasvab? Mis saab loomadest ja taimedest? Loogiline raskus, millesse need küsimused takerduvad, seisneb selles, et kui tunnetatav maailm on rajatud olemaks sobilik ebatäiuslike inimeste väärikusele ja nende elupaigaks, siis millist tähendust võib sel maailmal olla, kui need inimesed on jõudnud oma üleloomulikku sihtkohta? Kuidas saab loodus üle elada iseenda lõpp-põhjuse täidemineku? Nendele küsimustele lubab Robert Walseri jalutuskäik „heal ja truul maal“ anda vaid üheainsa vastuse: kõik need „imelised nurmed“, „kastemärg rohi“, „vee õrn müha“, „kirevate vimplitega kaunistatud puhkeklubi“, tüdrukud, juuksurisalong, proua Wilke tuba, kõik nad jäävad täpselt sellisteks nagu nad on, heastamatuteks, aga just selles hakkab peituma nende uudsus. Heastamatus on see monogramm, mille Walseri kirjutus asjadesse graveerib. Heastamatus tähendab, et need asjad on parandamatutena määratud oma nõnda-olemisse, et nad on täpselt ja ainult nõnda (miski pole Walserile võõram kui püüd olla midagi muud kui ollakse); kuid heastamatus tähendab ka, et nende jaoks ei ole üldse mingit varjupaika, et oma nõnda-olemises on nad täielikult paljastatud, täielikult hüljatud.
See tähendab, et nii paratamatus kui sattumuslikkus, need lääne mõtte kaks risti, on post iudicium-maailmast kadunud. Maailm on nüüd ja igavesti paratamatult sattumuslik või sattumuslikult paratamatu. Mitte olla võimeline mitte-olema, mis sanktsioneerib paratamatuse seaduse, ja olla võimeline mitte-olema, mis piiritleb sattumuslikkuse kõikumised – nende kahe vahel käib lõplik maailm välja teises astmes sattumuslikkuse, mis ei pane alust mingisugusele vabadusele: ta on võimeline mitte mitte-olema, ta on võimeline heastamatuseks.
Just sellepärast ei ole vana ütlus, et „kui loodus suudaks kõnelda, siis ta kurdaks“ siin asjakohane. Pärast kohtumõistmist kõik loomad, taimed, asjad, kõik maailma osised ja olendid, olles täitnud oma teoloogilise ülesande, hakkavad osa saama korrumpeerumatust langusseisundist – nende kohal hõljub justkui profaanne halo. Sestap ei suuda miski sõnastada tulevase singulaarsuse põhikorda paremini kui need read, millega lõppeb üks Hölderlin-Scardanelli hiliseid poeeme:
(Ta) ilmub kuldse päevapaistega
Ja läheb kurtmiseta täide.
Eetika
Tõik, mis peab moodustama lähtepunkti igale arutelule eetika üle, on see, et pole olemas mingisugust loomust, ei mingit ajaloolist või hingelist kutsumust, ei mingit bioloogilist ettemääratust, mida inimestel tuleb kehtima panna või ellu viia. Ainult sel põhjusel saab üldse eksisteerida midagi sellist nagu eetika, kuna on selge, et kui inimestel on või peab olema see või too põhiolemus, see või too saatus, ei oleks eetiline kogemus võimalik – oleksid vaid täitmist vajavad ülesanded.
See aga ei tähenda, et inimesed ei ole ega peagi olema midagi, et nad on lihtsalt antud mittemidagiolemise kätte, ning võivad seetõttu vabalt otsustada, kas olla või mitte olla, kas võtta omaks või siis mitte võtta see või too saatus (nihilism ja otsustuseetika langevad selles punktis kokku). Tegelikult on olemas midagi, mis inimesed on ja peavad olema, aga see ei ole loomus või õigupoolest mingi asigi: selleks on lihtne tõik enda olemasolust kui võimalikkusest ehk potentsiaalsusest. Kuid just nimelt selle pärast lähevad asjad keeruliseks; just nimelt selle pärast saab eetika mõjusaks.
Kuna inimkonnale kõige omasemaks olekuks on olla omaenda võimalikkus või potentsiaalsus, siis ja ainult sel põhjusel (see tähendab, niivõrd kui inimkonnale kõige omasem olek – olla potentsiaalne – on teatud mõttes puudu, kuna see saab ka mitte-olla, on ta järelikult ilma aluseta ja inimkond ei ole juba alati selle valduses) on inimestel võlg ja nad tunnevad seda. Inimesed oma potentsiaalsusega olla ja mitte-olla on teisisõnu juba alati võlgu; neil on alati juba halb südametunnistus, ilma et nad peaksid sooritama laiduväärset tegu.
Tolle vana teoloogilise pärispatu-doktriiniga muud silmas ei peetagi. Moraalsus aga viib selle doktriini tagasi laiduväärsele teole, mille inimesed on toime pannud ja mis niisugusena aheldab nende potentsiaalsuse, pöörates selle tagasi mineviku poole. Kurja äratundmine on vanem ja algupärasem kui mistahes laiduväärt tegu, ning püsib ainuüksi tõigal, et kuna inimkond on ja peab olema vaid enda võimalikkus või potentsiaalsus, läheb ta teatud mõttes iseendas luhta ja peab selle luhtamineku omaks võtma – ta peab eksisteerima potentsiaalsusena. Nagu Perceval Chretien de Troyes’ romaanis, on inimesed süüdi selles, mida neil ei ole, teos, mida nad ei ole teinud.
Just sellepärast ei ole eetikas kohta patukahetsusele; just sellepärast on ainus eetiline kogemus (mis sellisena ei saa olla ülesanne või subjektiivne otsus) kogemus olla (iseenda) potentsiaalsus, olla (iseenda) võimalikkus – see tähendab, paljastada igas vormis iseenda vormumatus ja igas teos iseenda teostamatus.
Ainus kurjus aga seisneb otsuses jääda olemise puudujääki, võtta omaks võime mitte-olla põhiolemuse ja alusena teispool olemasolevat; või pigem (ja see on moraali saatuseks) pidada potentsiaalsust ennast, mis on kõige õigem inimeseksolemise viis, veaks, mida tuleb alati maha suruda.
- Giorgio Agamben, "Tulev kogukond", 1990.
August 26, 2013
1956 - Pilzi aasta
"1956. aasta on peagi läbi, ja koos temaga hääbub ka mälestus paljudest surematutest, kelle sünni- ja surmapäevi on mälestatud kuude kaupa kestnud festivalide ja pidustustega: Mozart, Heine, Rembrandt, Caesar ja Freud – pidulikel kõnepidajatel, pärjapanijatel, riigipeadel ja diplomaatidel pole olnud hetkegi vaba aega. Kuid üks inimene on unustatud: Gottlieb Theodor Pilz, kes suri sada aastat tagasi, 12 septembril 1856. Tema tähtsust alahinnatakse tänaseni. See pole aga üllatav, sest ta ei olnud mitte niivõrd looja kui summutaja. Tema panus lääne tsivilisatsiooni väljendub nende teoste olematuses, mida mitte kunagi ei loodud tänu tema vaprale, ennastohverdavale vahelesekkumisele. Pole imestada, et järelpõlved, kes on harjunud hindama suurvaime nende loomingu, mitte aga nende tegematajätmiste põhjal, mäletavad teda harva, kui üldse.
[...]
Pärast keskkooli lõpetamist rändas Pilz Itaaliasse, jäädes sinna kuni 1809. aastani. Just sel perioodil ilmutas too teismeikka jõudnu neid iseloomulikke jooni, mis tegid temast inimese, keda me täna austame: kogu oma lõunasviibimise vältel, mis kestis kaks aastat, ei pidanud ta päevikut.
[...]
Pilzi teine kiri on kirjutatud aastal 1815, ja on adresseeritud ta isale. Selles kirjas ta kirjutab, et tal õnnestus veenda Mühlweselit loobuma plaanist kirjutada ooperitriloogia Hapsburgi dünastiast; Pilz sai sellega hakkama, tutvustades heliloojale tarokikaartide võlusid. "M. oli alguses kangekaelne ja väitis, et ta on Muusik ja mitte Logard, ja et kõike mida suudab teha Beethoven, suudab teha ka Mühlwesel. Nii võib tõesti olla, vastasin ma, aga see pole küll nüüd mingi Põhjus niisugust Plaani ellu viia. Kuhu me küll välja jõuame, ütlesin ma, kui me tahame teha kõike, mida suudab teha ka keegi teine! Lõpuks andis ta alla. Ma ise kavatsen veeta mõned Nädalad Šveitsis, kosumaks hiljutisest Stressist ja Pingutustest."
[...]
Gottlieb Theodor Pilzil on olnud palju kriitikuid, kes ei väsi ründamast tema pärssivat mõju romantismi loomupärasele arengule. Peab tunnistama, et kuna tema poolt ära hoitud teoste olematus teeb mõistagi võimatuks anda neile mingisugustki hinnangut, võib siiski leiduda mõningaid tema poolt juba ennetavalt välja praagitud teoseid, mis on säilinud meie päevini. Sellest hoolimata on tema ponnistustel olnud kasulik, ei, vabastav mõju kõikidele kunstivaldkondadele. Millest kõigest me oleme pääsenud tänu temale, sellele suurele ja ainulaadsele inimesele! Ta lahkus meie seast liiga vara, ja me ei saa hoiduda tõdemusest, et üks Pilz kuluks ka tänapäeval ära."
- Wolfgang Hildesheimer, 1951.
[...]
Pärast keskkooli lõpetamist rändas Pilz Itaaliasse, jäädes sinna kuni 1809. aastani. Just sel perioodil ilmutas too teismeikka jõudnu neid iseloomulikke jooni, mis tegid temast inimese, keda me täna austame: kogu oma lõunasviibimise vältel, mis kestis kaks aastat, ei pidanud ta päevikut.
[...]
Pilzi teine kiri on kirjutatud aastal 1815, ja on adresseeritud ta isale. Selles kirjas ta kirjutab, et tal õnnestus veenda Mühlweselit loobuma plaanist kirjutada ooperitriloogia Hapsburgi dünastiast; Pilz sai sellega hakkama, tutvustades heliloojale tarokikaartide võlusid. "M. oli alguses kangekaelne ja väitis, et ta on Muusik ja mitte Logard, ja et kõike mida suudab teha Beethoven, suudab teha ka Mühlwesel. Nii võib tõesti olla, vastasin ma, aga see pole küll nüüd mingi Põhjus niisugust Plaani ellu viia. Kuhu me küll välja jõuame, ütlesin ma, kui me tahame teha kõike, mida suudab teha ka keegi teine! Lõpuks andis ta alla. Ma ise kavatsen veeta mõned Nädalad Šveitsis, kosumaks hiljutisest Stressist ja Pingutustest."
[...]
Gottlieb Theodor Pilzil on olnud palju kriitikuid, kes ei väsi ründamast tema pärssivat mõju romantismi loomupärasele arengule. Peab tunnistama, et kuna tema poolt ära hoitud teoste olematus teeb mõistagi võimatuks anda neile mingisugustki hinnangut, võib siiski leiduda mõningaid tema poolt juba ennetavalt välja praagitud teoseid, mis on säilinud meie päevini. Sellest hoolimata on tema ponnistustel olnud kasulik, ei, vabastav mõju kõikidele kunstivaldkondadele. Millest kõigest me oleme pääsenud tänu temale, sellele suurele ja ainulaadsele inimesele! Ta lahkus meie seast liiga vara, ja me ei saa hoiduda tõdemusest, et üks Pilz kuluks ka tänapäeval ära."
- Wolfgang Hildesheimer, 1951.
July 26, 2013
Embassytown
"KKL – kiirendatud kontaktilingvistika – oli Scile jutu järgi eriala, mis oli saadud pedagoogika, retseptiivsuse, programmeerimise ja krüptograafia ristamise teel. Seda kasutasid Bremeni pioneerlaevade õpetlased-kosmoseavastajad, alustamaks väga kiiret suhtlemist põliselanikega, kellega nad kokku sattusid või kes sattusid kokku nendega.
Nende varaste reiside logiraamatutes on KKL-laste elevus suisa liigutav. Eri mandritel, eredais või üksluistes maailmades salvestasid nad esimesi mõistmishetki eksootide kirju seltskonnaga. Taktiilseid keeli, bioluminestsentseid sõnu, igat sorti helisid, mida organismid tekitavad. Dialekte, mis on mõistetavad vaid viidete palimpsestidena kõigele juba öeldule, või milles omadussõnad on ropud ja tegusõnad pühadustteotavad. Ma olen näinud üht end kajutisse barrikadeerinud KKL-lase triidee päevikut, kelle alusele olid tunginud need, kelles me siis veel korskaanlasi ära ei tundnud – tegemist oli esimese kontaktiga. Ta kardab nagu kord ja kohus neid hiiglaslikke uksele prõmmivaid olendeid, kuid jäädvustab ka oma elevuse, olles just mõistnud nende kõne tonaalset struktuuri.
Kui KKL-lased ja nende meeskonnad Ariekale saabusid, läks lahti ligemale 250 kilotundi kestnud peataolek. Asi polnud selles, nagu oleks Võõrustajate keel kuidagi eriti raskesti mõistetav või muutlik või liialdaselt vaheldusrikas. Ariekal elas hämmastavalt vähe Võõrustajaid, kõik üheainsa linna ümber hajali, ja nad kõik rääkisid ühtsama keelt. Lingvistide kõrvvara ja draivide abil ei olnud raske helisõnade andmebaasi kokku kuhjata (uustulnukad pidasid neid sõnadeks, ehkki Ariekad ise ei pruukinud näha mingeid sõnavahesid seal, kus üks läks teiseks üle). Õpetlased said süntaksile kiiresti pihta. Nagu kõikides teisteski eksootide keeltes, leidus siingi omajagu üllatusi. Kuid ei leidunud mitte midagi nii võõrapärast, mis oleks võinud KKL-lased ja nende masinad üle trumbata.
Võõrustajad olid kannatlikud, näisid olevat oma külalistest huvitatud ja, niivõrd kui nende viisaka läbipaistmatuse tagant võis aduda, ka külalislahked. Neil polnud juurdepääsu immerile, ei eksootilisi ajameid ega isegi allvalgusmootoreid; oma atmosfäärist ei lahkunud nad kunagi, kuid muidu olid nad arenenud. Nad manipuleerisid hämmastava osavusega elusat ja paistis, et tunnetava elu olemasolu mujal ei tulnud neile üllatusena.
Võõrustajad ei õppinud ära meie üldinglise keelt. Nad ei paistnud proovivatki. Ent paari tuhande tunni pärast suutsid Terre lingvistid aru saada suuremast osast Võõrustajate poolt öeldust, nagu ka sünteesida vastuseid ja küsimusi Ariekade ainumas keeles. Lausete foneetiline struktuur, mida nad lasid oma masinatel kõnelda – tonaalsed nihked, vokaalid ja konsonantide rütm – olid õiged, mõõtmispiirideni täpsed.
Võõrustajad kuulasid ega mõistnud ainsatki heli."
[paarsada lehekülge hiljem]
"Öö möödudes eemaldusid Ariekad ükshaaval, ning üksteise järel hakkasid nad tegema kohutavaid hääli. Need hääled tegid mulle tuska, aga mis me saime parata? Hispaania Tantsija, Baptist, Part, Rättija, kõik peale Mühkami ja Katuseharja, kes vaatasid midagi taipamata pealt, elasid agoonia läbi. Mitte kõik nad ei hüüdnud või karjunud, kuid kõik nad, igaüks eri viisil, näisid justkui surevat.
YlSib oli ärevil, kuid Breni ega mind ei üllatanud, mida me kuulsime: vanad arusaamad tulid kärnadena maha. Millegi lõppemise, uue sündimise valuvahk. Nüüd muutub kõik: ma mõtlesin sõnaselgelt nii, igat sõna. Ma mõtlesin: nüüd nad näevad asju.
Alguses oli Keele iga sõna, heli samakujuline millegi Reaalsega: mitte mõte, tegelikult mitte, vaid iseväljenduv maailmsus, mis kõneles end läbi Ariekade. Keel oli alati olnud üleliigne: see oli alati olnud vaid maailm. Nüüd õppisid Ariekad kõnelema ja mõtlema, ja see tegi haiget.
"Kas me ei peaks…?" ütles Yl, kuid lauset ei olnud tal lõpetada millegagi.
Öeldu oli nüüd mitte-nagu-on. See, mida nad nüüd rääkisid, ei olnud enam asjad või hetked, vaid mõtted nende kohta, osutamised; tähendus ei olnud enam olemuse lame tahk; märgid olid rebitud selle küljest, mida nad märkisid. Selle saavutamiseks oli läinud tarvis valetamist. Koos väitmiste-lahtiütlemistega saabus sõnaväänamine, ja Ariekad said iseendiks. Nad olid maailmahaiged, kui tähendused lengerdasid. Mistahes oli nüüd mistahes. Nende mõistused olid äkitsi kaupmehed: metafoor, nagu rahagi, võrdsustas ühismõõdutu. Nüüd võisid nad olla mütoloogid: neil polnud kunagi olnud koletisi, kuid nüüd oli kõik maailmas kimäär, iga metafoor põiming. Linn on süda, ütlesin ma, ja sellega õmmeldi süda ja linn kokku kolmandaks asjaks, linlikuks südameks, ja linnal on südameplekid, ning südamed on linnaplekilised kah.
Pole ime, et kõik see nad haigeks tegi. Nad olid nagu uued vampiirid, neil säilisid mälestused, sellal kui nad oma elud maha raputasid. Nad ei saa enam kunagi terveks. Ükshaaval jäid nad vaikseks, ja mitte kuna kriis sai läbi. Nad olid uues maailmas. Selles, milles elame meie."
-China Miéville, "Embassytown", 2011.
Nende varaste reiside logiraamatutes on KKL-laste elevus suisa liigutav. Eri mandritel, eredais või üksluistes maailmades salvestasid nad esimesi mõistmishetki eksootide kirju seltskonnaga. Taktiilseid keeli, bioluminestsentseid sõnu, igat sorti helisid, mida organismid tekitavad. Dialekte, mis on mõistetavad vaid viidete palimpsestidena kõigele juba öeldule, või milles omadussõnad on ropud ja tegusõnad pühadustteotavad. Ma olen näinud üht end kajutisse barrikadeerinud KKL-lase triidee päevikut, kelle alusele olid tunginud need, kelles me siis veel korskaanlasi ära ei tundnud – tegemist oli esimese kontaktiga. Ta kardab nagu kord ja kohus neid hiiglaslikke uksele prõmmivaid olendeid, kuid jäädvustab ka oma elevuse, olles just mõistnud nende kõne tonaalset struktuuri.
Kui KKL-lased ja nende meeskonnad Ariekale saabusid, läks lahti ligemale 250 kilotundi kestnud peataolek. Asi polnud selles, nagu oleks Võõrustajate keel kuidagi eriti raskesti mõistetav või muutlik või liialdaselt vaheldusrikas. Ariekal elas hämmastavalt vähe Võõrustajaid, kõik üheainsa linna ümber hajali, ja nad kõik rääkisid ühtsama keelt. Lingvistide kõrvvara ja draivide abil ei olnud raske helisõnade andmebaasi kokku kuhjata (uustulnukad pidasid neid sõnadeks, ehkki Ariekad ise ei pruukinud näha mingeid sõnavahesid seal, kus üks läks teiseks üle). Õpetlased said süntaksile kiiresti pihta. Nagu kõikides teisteski eksootide keeltes, leidus siingi omajagu üllatusi. Kuid ei leidunud mitte midagi nii võõrapärast, mis oleks võinud KKL-lased ja nende masinad üle trumbata.
Võõrustajad olid kannatlikud, näisid olevat oma külalistest huvitatud ja, niivõrd kui nende viisaka läbipaistmatuse tagant võis aduda, ka külalislahked. Neil polnud juurdepääsu immerile, ei eksootilisi ajameid ega isegi allvalgusmootoreid; oma atmosfäärist ei lahkunud nad kunagi, kuid muidu olid nad arenenud. Nad manipuleerisid hämmastava osavusega elusat ja paistis, et tunnetava elu olemasolu mujal ei tulnud neile üllatusena.
Võõrustajad ei õppinud ära meie üldinglise keelt. Nad ei paistnud proovivatki. Ent paari tuhande tunni pärast suutsid Terre lingvistid aru saada suuremast osast Võõrustajate poolt öeldust, nagu ka sünteesida vastuseid ja küsimusi Ariekade ainumas keeles. Lausete foneetiline struktuur, mida nad lasid oma masinatel kõnelda – tonaalsed nihked, vokaalid ja konsonantide rütm – olid õiged, mõõtmispiirideni täpsed.
Võõrustajad kuulasid ega mõistnud ainsatki heli."
[paarsada lehekülge hiljem]
"Öö möödudes eemaldusid Ariekad ükshaaval, ning üksteise järel hakkasid nad tegema kohutavaid hääli. Need hääled tegid mulle tuska, aga mis me saime parata? Hispaania Tantsija, Baptist, Part, Rättija, kõik peale Mühkami ja Katuseharja, kes vaatasid midagi taipamata pealt, elasid agoonia läbi. Mitte kõik nad ei hüüdnud või karjunud, kuid kõik nad, igaüks eri viisil, näisid justkui surevat.
YlSib oli ärevil, kuid Breni ega mind ei üllatanud, mida me kuulsime: vanad arusaamad tulid kärnadena maha. Millegi lõppemise, uue sündimise valuvahk. Nüüd muutub kõik: ma mõtlesin sõnaselgelt nii, igat sõna. Ma mõtlesin: nüüd nad näevad asju.
Alguses oli Keele iga sõna, heli samakujuline millegi Reaalsega: mitte mõte, tegelikult mitte, vaid iseväljenduv maailmsus, mis kõneles end läbi Ariekade. Keel oli alati olnud üleliigne: see oli alati olnud vaid maailm. Nüüd õppisid Ariekad kõnelema ja mõtlema, ja see tegi haiget.
"Kas me ei peaks…?" ütles Yl, kuid lauset ei olnud tal lõpetada millegagi.
Öeldu oli nüüd mitte-nagu-on. See, mida nad nüüd rääkisid, ei olnud enam asjad või hetked, vaid mõtted nende kohta, osutamised; tähendus ei olnud enam olemuse lame tahk; märgid olid rebitud selle küljest, mida nad märkisid. Selle saavutamiseks oli läinud tarvis valetamist. Koos väitmiste-lahtiütlemistega saabus sõnaväänamine, ja Ariekad said iseendiks. Nad olid maailmahaiged, kui tähendused lengerdasid. Mistahes oli nüüd mistahes. Nende mõistused olid äkitsi kaupmehed: metafoor, nagu rahagi, võrdsustas ühismõõdutu. Nüüd võisid nad olla mütoloogid: neil polnud kunagi olnud koletisi, kuid nüüd oli kõik maailmas kimäär, iga metafoor põiming. Linn on süda, ütlesin ma, ja sellega õmmeldi süda ja linn kokku kolmandaks asjaks, linlikuks südameks, ja linnal on südameplekid, ning südamed on linnaplekilised kah.
Pole ime, et kõik see nad haigeks tegi. Nad olid nagu uued vampiirid, neil säilisid mälestused, sellal kui nad oma elud maha raputasid. Nad ei saa enam kunagi terveks. Ükshaaval jäid nad vaikseks, ja mitte kuna kriis sai läbi. Nad olid uues maailmas. Selles, milles elame meie."
-China Miéville, "Embassytown", 2011.
May 26, 2013
Mida iga hästikasvatatud džentelmen teab
„Kass püherdab päikese käes ja jääb siis suikuma.
Inimene püherdab elu käes kogu selle keerukuses ja jääb siis suikuma.“
-Bernardo Soares
Sokraatiline filosoofia ja ristiusk mõlemad õhutavad tagant usku, et õiglus on ajatu. Tegelikult on vaid vähesed ideed sama üürikesed.
John Rawlsi õiglusteooria on angloameerika filosoofias võimutsenud juba terve põlvkonna. Selles üritatakse anda seletust õiglusele, kasutades ainult laialt omaksvõetud moraalseid intuitsioone õigluse kohta, ega sõltuta mitte üheski osas vaieldavatest eetilistest positsioonidest. Niisuguse mõõdukuse viljaks on vagad kommentaarid igapäevaste moraaliuskumuste kohta.
Rawlsi jüngrid väldivad oma moraalsete intuitsioonide lähemat uurimist. Võibolla nii ongi hea. Kui nad neid uuriksid, leiaksid nad, et nendel on ajalugu – ja sageli üsna lühike ajalugu. Tänapäeval teab igaüks, et ebavõrdsus on väär. Sajand tagasi teadis igaüks, et homoseksuaalsus on väär. Intuitsioone, mis inimestel on moraaliküsimuste kohta, elatakse teravalt läbi. Ühtlasi on nad äärmuseni pinnapealsed ja põgusad.
Egalitaarsed uskumused, millel Rawlsi teooria põhineb, sarnanevad sugulistele kõlblustavadele, mida kunagi peeti moraalsuse tuumaks. Neid kõige kohalikumaid ja muutlikumaid asju austatakse hardalt kui moraalsuse põhiolemust. Kui tavapärane arusaam edasi liigub, järgneb praegusele egalitarismikonsensusele uus ortodoksia, mis on samavõrd kindel, et just tema kehastab muutumatut moraalset tõde.
Õiglus on tavakommete kõrvalnäht. Kui need kombed välja juurida, muutuvad tema ettekirjutused peagi aegunuks. Arusaamad õiglusest on sama ajatud nagu mütsimoed.
Mida iga hästikasvatatud džentelmen teab
George Bernard Shaw kirjutas kuskil, et hästikasvatatud inglise džentelmen ei tea maailmast mitte midagi – välja arvatud erinevust hea ja kurja vahel. Sama võib öelda praktiliselt kõikide moraalifilosoofide kohta. Nagu hästikasvatatud džentelmen, kellest kirjutas Shaw, peavad nad oma rumalust vooruseks.
Ateism, kristluse viimane tagajärg
Uskmatus on käik mängus, mille reeglid on paika pannud uskujad. Eitada Jumala olemasolu tähendab omaks võtta monoteismi kategooriad. Kui need kategooriad tarvituselt kaovad, muutub uskmatus ebahuvitavaks ja peagi ka tähendusetuks. Ateistid ütlevad, et nad tahavad ilmalikku maailma, aga maailm, mis on määratletud kristlaste jumala puudumisega, jääb endiselt kristlikuks maailmaks. Sekularism on nagu kasinus: seisukord, mille määrab ära see, millest keeldutakse. Kui ateismil on tulevikku, saab see rajaneda ainult kristluse taaselustumisel, aga tegelikult on kristlus ja ateism hääbumas käsikäes.
Ateism on kristliku tõekire hiline õilmitsus. Ükski pagan ei ole valmis ohverdama elunaudingut tühipalja tõe pärast. Nad peavad kalliks kunstipärast illusiooni, mitte ilustamata tegelikkust. Kreeklaste seas oli filosoofia eesmärgiks õnn või hingepääste, mitte tõde. Tõe kummardamine on kristlik kultus.
Vanad paganad judistasid õigusega õlgu varaste kristlaste tahumatu tõsimeelsuse peale. Mitte ükski müsteeriumireligioonidest, millest antiikne maailm kubises, ei väitnud seda, mida väitsid kristlased – et kõik teised usundid eksivad. Just sel põhjusel ei võinud mitte ükski nende järgijatest saada ateistiks. Kui kristlased nõudsid, et ainult nemad valdavad tõde, mõistsid nad sellega otsustavalt hukka paganliku maailma kogu lopsaka ülikülluse.
Paljude jumalatega maailmas ei saa uskmatus kunagi olla täielik. Ta saab seisneda vaid ühe jumala tagasilükkamises ja teise vastuvõtmises, või siis – nagu Epikurose ja tema järgijate puhul – veendumuses, et jumalad ei ole olulised, kuna nad juba ammu ei vaevu end inimlike asjadega tülitama.
Kristlus tabas otse paganliku illusioonitolereerimise südamesse. Väites, et on olemas ainult üks tõeline usk, andis ta ülima väärtuse tõele, mida sellel varem ei olnud. Ühtlasi tegi see esimest korda võimalikuks umbusu jumalikkuse suhtes. Ristiusu pikalt edasilükatud tagajärjeks sai tõepuusliku kummardamine, mis leidis oma kõige täielikuma väljenduse ateismis. Kui me elame jumalateta maailmas, peame me selle eest tänama kristlust.
Aforisme
"Evolutsioonilises eelajaloos tekkis teadvus keele kõrvalnähuna. Täna on ta meedia kõrvalnäht."
"Tegutsemine pakub lohutust meie endi olematusele. Mitte logelev unistaja ei ole see, kes pageb reaalsuse eest. Seda teevad praktilised mehed ja naised, kes pöörduvad ellu täis tegutsemist, leidmaks varjupaika iseenda tühisuse eest."
"Müstikud kujutlevad, et kui nad leiavad endale mõne tühja paiga, suudavad nad end avada millelegi muule kui nemad ise. Peaaegu alati teevad nad vastupidist. Nad tassivad inimsuse rämpsu ja prügi kõikjale, kuhu nad lähevad."
"Moraalifilosoofia on suuremalt jaolt üks ilukirjanduse haru. Sellest hoolimata ei ole ükski filosoof siiani head romaani kirjutanud. See tõsiasi ei tohiks olla üllatav. Filosoofias ei paku tõde inimelu kohta mingit huvi."
- John Gray, Straw Dogs: Thoughts on Humans and Other Animals. 2002.
April 29, 2013
Näide, ehk ainuline ja üldine
"Oma Parmenideslikust korrastusest peale on ontoloogia ehitanud oma hävinenud templi portikuse järgmisest kogemusest: mis end esitab on olemuselt paljune; mis end esitab on olemuselt üks. Ühe ja olemise vastavus on kahtlemata filosoofia alustrajav aksioom – Leibnizi formuleering on suurepärane; „Mis ei ole üks olemine ei ole olemine“ – kuid ühtlasi on see tema ummik; ummik, milles Platoni Parmenidese pöörduksed viivad meid iseäralikku rõõmu mitte kunagi näha lõpplahenduse saabumist. Sest kui olemine on üks, siis tuleb postuleerida, et see, mis ei ole üks, ehk paljusus, ei ole. See aga on mõttele vastuvõetamatu, sest see, mis esitub, on paljune, ja ei ole võimalik näha, kuidas saab olla juurdepääsu olemisele väljapool igasugust esitust. Kui esitust ei ole, kas siis on üldse mõistlik seda, mis (ennast) esitab, nimetada olemiseks? Teisest küljest, kui esitus on, siis paljusus on paratamatult. Siit johtub, et olemine ei vasta enam ühele, ja seega ei ole enam paratamatut tarvidust pidada üheks seda, mis end esitab, niivõrd kui ta on. See järeldus on mõttele samuti vastuvõetamatu, sest esitus on kõigest see paljusus, kuna seda, mida ta esitab, saab loendada üheks, ja nii edasi.
Me leiame end otsustuse veerelt, otsusest teha lõpparve salateadmistega ühest ja paljusest, milles filosoofia sünnib ja sureb justkui omaenda sofistliku põlemise fööniks. See otsus ei saa võtta mitte mingit muud vormi kui järgmine: üks ei ole."
Alain Badiou, "Olemine ja sündmus".
"Individuaalse ja universaalse antinoomia pärineb keelest. Sõna „puu“ tähistab ühetaoliselt kõiki puid, niivõrd kui ta kehtestab ainuliste, väljendamatute puude asemel õige universaalse tähistuse (terminus supponit significatum pro re). Teisisõnu, ta moondab singulaarsused mingi klassi liikmeteks, mille tähendus on määratletud jagatud tunnuse põhjal (kuuluvustingimus Ɛ). Hulgateooria edukus tänapäeva loogikas tuleneb tõsiasjast, et hulga määratlus on lihtsalt keelelise tähenduse määratlus. Ainuliste, eraldiseisvate objektide m sisu kogu M-is ei ole midagi muud kui nimi. Siit ka kõik need klasside lahtiharutamatud paradoksid, mida ükski „koletu tüüpide teooria“ ei suuda lahendama hakatagi. Õigupoolest määratlevad need paradoksid keelelise olemise koha. Keeleline olemine on klass, mis nii kuulub kui ka ei kuulu iseendasse, ja kõikide iseendasse mittekuuluvate klasside klass on keel. Keeleline olemine (olla-nimetatud) on hulk (puu), mis on samal ajal singulaarsus (see puu, üks puu, mingi puu); ja tähenduse vahendus, mida väljendab sümbol Ɛ, ei suuda kuidagi täita tühimikku, milles vaid määrsõna suudab vabalt ringi liikuda.
Üks mõisteid, mis pääseb universaalse ja partikulaarse antinoomiast, on meile juba ammugi tuttav: selleks on näide. Igas kontekstis, kus ta oma mõju avaldab, iseloomustab näidet tõsiasi, et ta kehtib kõikide sama tüüpi juhtude kohta, ja samal ajal on ise nende hulka arvatud. Ta on üks singulaarsus teiste hulgas, käies aga ometi nende kõikide kohta ja on tarvitatav nende asemel. Ühest küljest käsitletakse igat näidet sisuliselt tegeliku konkreetse juhuna, teisest küljest aga mõistetakse siiski, et teda ei saa kohelda ta enda partikulaarsuses. Olemata partikulaarne ega universaalne, on näide ainuline objekt, mis end sellisena ka esitab, mis näitab oma ainulisust. Siit ka näiteks kreekakeelse termini tiinus: para-deigma, see, mida näidatakse kõrval (nagu ka saksakeelne Bei-spiel, see, mis mängib kõrval). Seega on näite õige koht alati tema enda kõrval, seal tühjas ruumis, kus laotub lahti tema määratlematu ja unustamatu elu. See elu on puhtalt keeleline elu. Ainult elamine sõnas on määratlematu ja unustamatu. Näitlik elu on puhtalt keeleline elu. Näitlik on see, mis ei ole määratletud ühegi omadusega, välja arvatud olla-nimetatud. Mitte olla-punane, vaid olla-nimetatud-punaseks; mitte olla-Jakob, vaid olla-nimetatud-Jakobiks määratlevad näite. Siit tuleb ka tema mitmetähenduslikkus, just samal hetkel, kui on otsustatud teda väga tõsiselt võtta. Olla-nimetatud – omadus, mis seab paika kõik võimalikud kuulumised (olla-nimetatud-itaallaseks, -koeraks, -kommunistiks) – on ühtlasi sama, mis võib nad kõik uuesti radikaalselt küsimuse alla seada. Just Kõige Ühisem lõikab ära iga tõelise ühiskonna. Siit ka mistahes olemise jõuetu omnivalentsus. Ta pole ei apaatia ega valimatus ega loobumine. Need puhtad singulaarsused lävivad vaid näite tühjas ruumis, olemata seotud mitte ühegi üldise omadusega, mitte mingi identiteediga. Neilt on ära võetud igasugune identiteet, et nad omastaksid kuuluvuse enda, märgi Ɛ. Sulid või teesklejad, abilised või jõugud, nad on tuleva kogukonna musternäidised."
Giorgio Agamben, "Tulev kogukond".
Me leiame end otsustuse veerelt, otsusest teha lõpparve salateadmistega ühest ja paljusest, milles filosoofia sünnib ja sureb justkui omaenda sofistliku põlemise fööniks. See otsus ei saa võtta mitte mingit muud vormi kui järgmine: üks ei ole."
Alain Badiou, "Olemine ja sündmus".
* * *
"Individuaalse ja universaalse antinoomia pärineb keelest. Sõna „puu“ tähistab ühetaoliselt kõiki puid, niivõrd kui ta kehtestab ainuliste, väljendamatute puude asemel õige universaalse tähistuse (terminus supponit significatum pro re). Teisisõnu, ta moondab singulaarsused mingi klassi liikmeteks, mille tähendus on määratletud jagatud tunnuse põhjal (kuuluvustingimus Ɛ). Hulgateooria edukus tänapäeva loogikas tuleneb tõsiasjast, et hulga määratlus on lihtsalt keelelise tähenduse määratlus. Ainuliste, eraldiseisvate objektide m sisu kogu M-is ei ole midagi muud kui nimi. Siit ka kõik need klasside lahtiharutamatud paradoksid, mida ükski „koletu tüüpide teooria“ ei suuda lahendama hakatagi. Õigupoolest määratlevad need paradoksid keelelise olemise koha. Keeleline olemine on klass, mis nii kuulub kui ka ei kuulu iseendasse, ja kõikide iseendasse mittekuuluvate klasside klass on keel. Keeleline olemine (olla-nimetatud) on hulk (puu), mis on samal ajal singulaarsus (see puu, üks puu, mingi puu); ja tähenduse vahendus, mida väljendab sümbol Ɛ, ei suuda kuidagi täita tühimikku, milles vaid määrsõna suudab vabalt ringi liikuda.
Üks mõisteid, mis pääseb universaalse ja partikulaarse antinoomiast, on meile juba ammugi tuttav: selleks on näide. Igas kontekstis, kus ta oma mõju avaldab, iseloomustab näidet tõsiasi, et ta kehtib kõikide sama tüüpi juhtude kohta, ja samal ajal on ise nende hulka arvatud. Ta on üks singulaarsus teiste hulgas, käies aga ometi nende kõikide kohta ja on tarvitatav nende asemel. Ühest küljest käsitletakse igat näidet sisuliselt tegeliku konkreetse juhuna, teisest küljest aga mõistetakse siiski, et teda ei saa kohelda ta enda partikulaarsuses. Olemata partikulaarne ega universaalne, on näide ainuline objekt, mis end sellisena ka esitab, mis näitab oma ainulisust. Siit ka näiteks kreekakeelse termini tiinus: para-deigma, see, mida näidatakse kõrval (nagu ka saksakeelne Bei-spiel, see, mis mängib kõrval). Seega on näite õige koht alati tema enda kõrval, seal tühjas ruumis, kus laotub lahti tema määratlematu ja unustamatu elu. See elu on puhtalt keeleline elu. Ainult elamine sõnas on määratlematu ja unustamatu. Näitlik elu on puhtalt keeleline elu. Näitlik on see, mis ei ole määratletud ühegi omadusega, välja arvatud olla-nimetatud. Mitte olla-punane, vaid olla-nimetatud-punaseks; mitte olla-Jakob, vaid olla-nimetatud-Jakobiks määratlevad näite. Siit tuleb ka tema mitmetähenduslikkus, just samal hetkel, kui on otsustatud teda väga tõsiselt võtta. Olla-nimetatud – omadus, mis seab paika kõik võimalikud kuulumised (olla-nimetatud-itaallaseks, -koeraks, -kommunistiks) – on ühtlasi sama, mis võib nad kõik uuesti radikaalselt küsimuse alla seada. Just Kõige Ühisem lõikab ära iga tõelise ühiskonna. Siit ka mistahes olemise jõuetu omnivalentsus. Ta pole ei apaatia ega valimatus ega loobumine. Need puhtad singulaarsused lävivad vaid näite tühjas ruumis, olemata seotud mitte ühegi üldise omadusega, mitte mingi identiteediga. Neilt on ära võetud igasugune identiteet, et nad omastaksid kuuluvuse enda, märgi Ɛ. Sulid või teesklejad, abilised või jõugud, nad on tuleva kogukonna musternäidised."
Giorgio Agamben, "Tulev kogukond".
April 3, 2013
Kellegi teise teema
"Sisenemas ma teda ei näinud. Tema pikk selg, räpane sall üle ühe õla rippu, sattus mu vaatevälja hetkel, kui ta, anuvalt kaldu, oli liiga kauaks ühe laua juurde pidama jäänud. Sealsamas – sellest postist vasakul. Meie, söökla püsikunded, olime juba harjunud igasugu end peale suruva lumpeniga, kes mängisid süljenäärmete refleksidega oma riuklikku mängu. Ilmuvad mäluva suu ette, niiöelda risti üle söögiisu sirutatud räpases käes toos tikke või karp hambaorke, ja aetakse kohe käeviipe ja kopikaga eemale. Sedakorda aga olid stiimul ja reaktsioon teistsugused: selle asemel et vaskmünt lagedale tuua, vajus professorlik vanamees, kelle poole uustulnuk oli palvega pöördunud, äkki habetpidi oma borši ja istus siis tikksirgelt püsti, selg vastu seina, otsaesine üllatusest kortsus. Abipaluja ohkas ja vaatas eemale astudes ringi: kes veel? Kaks palitutes ohvitseri akna all ja grupp üliõpilasi, kes suskisid rõõmsalt kahvlitega juhuslikult kokkulükatud laudade ümber, ei paistnud teda rahuldavat. Pärast hetkelist kõhklemist suundus ta otseteed minu poole.
Esmalt viisakas kummardus ja seejärel: „Mind huvitab, kodanik, kas te ei oleks ehk huvitatud filosoofilise süsteemi omandamisest? Sellisest, mis maailma kahekordselt haarab: tajupilti nii mikro- kui makrokosmosest. Formuleeritud rangete ja täpsete meetoditega. Vastus kõikidele suurtele küsimustele. Ja noh... hind ei ole kah vastuvõetamatu.“
„?“
„Te kõhklete, kodanik. Kuid see elufilosoofia – mida ma võiksin teile pakkuda isegi osade kaupa – on täiesti algupärane, ega ole osa mitte kellegi teise mõttest. Teie oleksite esimene, kes selle üle sügavalt juurdleks. Mina, vaadake, olen vaid konstruktor, niisuguste süsteemide kokkupanija. See on kõik.“
Vastuseks vaikus, langes ka mees ise minutiks vaikusse. Aga tema pikki kulme kokku pressiv kangekaelne kurd ei kadunud. Kummardunud peaaegu mu kõrvuni, lõpetas ta oma üleskiitmise.
„Saage palun aru, et kui ma selle süsteemi teile annan, pean ma ise ilma hakkama saama. Kui poleks mu äärmist vajadust...“
Pean tunnistama, et nihutasin oma tooli teatava ebamugavustundega eemale: kas ta on hull või purjus? Ent tema hingeõhk oli klaar ja silmad peidetud tusaselt langetatud laugude alla.
„Ma ei varjagi: mu süsteem on idealistlik. Aga teisalt, ega ma palju küsigi.“
„Kuulge,“ tõstsin ma lõpuks häält, otsustanud sellele jamale lõpu peale teha, „ükskõik kes te ka poleks ja...“
Just siis tõstis ta silmad: nende kissis pupillid naeratasid rahulikult ja teraselt. Paistis, et ilma vähimagi pilketa. Ma võisin ainult vastu naeratada. Nüüd puhkasid selle metafüüsiliste kontseptsioonide valmistaja sõrmed juba lauaserval.
„Kui te ei saa endale tervet elufilosoofiat lubada, siis võibolla lepite paari-kolme aforismiga – omal valikul. Mida te soovite: sügavust või sära, taibukust või lühidust, filosoofilist kaalu või vaimukat sõnamängu? Muide, me peaksime kokku leppima ka nende emotsionaalse tooni osas: teate küll, kas eelistate kurbi tundmusi, resigneerumist, või-“
„Ütleme, et kurba,“ pomisesin ma, teadmata, kuidas jutuajamist lahti harutada.
„Üks hetk.“
Ta sõrmed trummeldasid umbes viis sekundit närviliselt lauaserval. Ning siis: „Näete – olemas. Palun tähelepanu: „Ma tean maailma, kus inimesed kõnnivad päikesepaistel, aga ainult... öösiti.““
Pärast lühikest pausi vaatas ta minu kui ostja poole ja lisas: „Teile ei meeldi? Ei ole piisavalt kurb? Olgu pealegi, proovin uuesti. Üks hetk, käes. Kuulake: „Te peate elama nii, et teie pärast ei kannataks mitte ükski loorberipuu.“ Ja lõpuks... aga see ei ole enam aforism: ma pole juba neli päeva söönud. Toitke mind.“
Minu kutsuva viipe peale murdus mees põlvilt ja langes toolile. Ma koputasin lauale ja andsin tellimuse sisse."
- Sigizmund Kržižanovski, "Tulevikumälestused" (1925-1930).
Subscribe to:
Posts (Atom)