vedelik võtab
nagu rumal inime
anuma kuju
haiku rumalast inimesest, nagu ka vedelik, võtab ikka amforismi kuju
Ma igati veendund
et elada häbi, ja
tõde on määndund
ning mõistmine läbi
kuid mõte on alp just
siis kui ekslev aine
kel tõetahte paine
ei tunneta põhilist
sest filosoofia miasm, rütmi-riimita luule
plank nothingbutism, mürkilge kihu
miks ei muiet suule vaid lähedal ihu
on soofia kus -ism toob uusvärske tuule
iga tsura kes poeemi kirjuta võta
kohe uudisidee endal’ pähe võta
ning suurtaipliku mõtte näituseks võta
luule luulest ja ütle et see om meta
ning too eelmine salm
jo seda tehagi võta
ja niimoodi on ta
metam meta kui meta
March 26, 2012
March 11, 2012
Riigifilosoofia
"Riigifilosoofia" on veel üks sõna representatsioonilise mõtlemise kohta, mis on iseloomustanud lääne metafüüsikat Platonist peale. Ta tugineb kahekordsele identsusele: mõtleva subjekti omale, ning mõistetele, mida too loob ja millele ta omistab iseenda oletatavad atribuudid, samasuse ja püsivuse. Subjektil, tema mõistetel ja ka maailma asjadel, millele neid mõisteid rakendatakse, on jagatud, sisemine essents: identsuse aluseks olev enesesarnasus. Representatsiooniline mõtlemine on analoogiline; tema mureks on rajada vastavus nende sümmeetriliselt struktureeritud valdade vahel. Otsustusvõime on analoogia politseinik, kes kannab hoolt, et igaüks neist kolmest terminist on ausalt tema ise, ja et kehtiksid ikka õiged vastavused. Mõtte vallas on tema eesmärgiks tõde, tegevuses õiglus. Relvad, mida ta nende jahil kannab, on kitsendav jaotus (eraldise hulga tunnusjoonte kindlakstegemine, mis on erinevalt teistest olemas igal neist termineist: logos, seadus) ja hierarhiline positsioneerimine (termini enesesarnasuse täiuslikkuse astme mõõtmine mõne ülima standardi alusel, olgu selleks inimene, jumal või kuld: väärtus, kõlblus). Nende toimimisviisiks on eitus: x = x = mitte y. Identsus, sarnasus, tõde, õiglus ja eitus. Korra ratsionaalne vundament. Aga otse loomulikult etableerunud korra: filosoofid on traditsiooniliselt ikka Riigi teenistuses olnud. Filosoofia ja Riigi vaheline kokkumäng kehtestati kõige otsesemalt üheksateistkümnenda sajandi esimesel kümnendil Berliini ülikooli rajamisega, millest hiljem sai kõrghariduse mudel kogu Euroopa ja Ameerika Ühendriikide jaoks. Wilhelm von Humboldti välja käidud plaaniks (mis põhines Fichte ja Schleiermacheri ettepanekutel) oli "rahva vaimline ja kõlbeline treenimine", mis tuleb saavutada "kõige tuletamisega algupärasest printsiibist" (tõde), "seostades kõik ühe ideaaliga" (õiglus), ja "ühendades selle printsiibi ja selle ideaali üheainsa Ideega" (Riik). Lõpp-produktiks oleks "täienisti õiguspärane teadmise ja ühiskonna subjekt" – iga vaim organiseeritud analoogia põhjal justkui mini-Riik, mis on ühenduses ülevaimlise Riigiga. Kurikavalam ülikoolide ja valitsuste vahelisest praktilisest koostööst on tema filosoofiline roll representatsioonilise mõtlemise enda, selle "tõeliselt vaimlise absoluutse Riigi" levitamisel, mida sigitatakse ja paljundatakse ühiskondliku koetise igal tasandil.
- Brian Massumi, sissejuhatusest Deleuze & Guattari "Tuhandele platoole".
- Brian Massumi, sissejuhatusest Deleuze & Guattari "Tuhandele platoole".
December 10, 2011
October 2, 2011
Kahekümne minuti Hobbes
Vestlesin õega, kes õpib Tallina Tehnikaülikoolis. Ta osutas tavalisele seminarist puudumise kriteeriumile: kirjutada viiesaja sõnaline essee. Ta märkis ka, kuidas tudengid selle üle bitšivad. Mistõttu võtsin vastu otsuse karistus omaks võtta ja kirjutada 500 sõna Thomas Hobbes'ist, ilma ettevalmistuse ja mõtteta, ja vaadata, kui kaua läheb. Aega kulus ca 30 minutit, ja välja tuli järgmine:
Thomas Hobbes and Political Philosophy
There is a paradox about Hobbes, that famous originator of the modern state and the inventor of the commonwealth, that system of government that we still live under. That contradiction or paradox is: the unscientific, violent presumption of the nature of human beings.
The unscientific premise of the nature of human beings is retained to this very day, and upheld through governmental institutions, all in spite of its unscientific nature. It is the premise of the war against all, superimposed on a traditionally Cartesian premise of the separation between society and nature.
Above all, the Cartesianism of Hobbes needs to be explicated. The Hobbesian idea of society as a defense against the gruesome struggle characteristic of „pure“ nature always already presumes the fundamental distinction between nature and society, since it assumes a nature or an essence for two entirely separate domains: nature and society. The latter is there for the purpose of overcoming the nature of the former. Thus society is not a particular configuration of the lived world of species-specific relationships, or governance of their own ways of living, but rather a systematic confrontation, contradiction, and overcoming of the base surface of mere nature. The Hobbesian state is not a species-specific way of life, but rather an overcoming of what nature is, in its presumed true essence: not a reconfiguration of the lived environment by a particular organism, but an overcoming of that environment by a species that is fundamentally distinct from nature, and who thus has its own destiny for which nature is but a stage, all there for him to step to the front-stage and to declare a Wagnerian triumph of the will over brutes. The Hobbesian state, even though cast in the framework of a struggle, presumes an underlying „pure struggle“ as juxtaposed, and thus overcome, by that other struggle, that of overcoming of essence, of submission to nature.
The reason for the unscientificity of this argument is its (understandable, since pre-Darwinian) separation of the living world into the human and the non-human, and the hierarchical presentation of the same. Put simply, in light of contemporary understanding of the living world, there is no such (essential) division of existence into two spheres, one of nature, and one of transcendental human culture. The species Homo sapiens, just like all the other species, is equally enmeshed in that diversity that we call life, and its culture, or its society, and represents but another way of life, of adaption, that a species can take. The narrative of the overcoming of nature by way of culture or society is a consoling but unscientific fable of a pre-scientific imagination.
Hobbes is well out of line with contemporary scientific understanding of the workings of the world. But since, as was initially pointed out, the idea of the commonwealth – of the current structure of society – is the premise and foundation of modern societies, rethinking Hobbes is paramount: the question to be asked is, simply, what are the entailments of the fact that our understanding of human societies, our premises of doing politics, are fundamentally out of alignment with scientific knowledge of both nature and of human beings.
Thomas Hobbes and Political Philosophy
There is a paradox about Hobbes, that famous originator of the modern state and the inventor of the commonwealth, that system of government that we still live under. That contradiction or paradox is: the unscientific, violent presumption of the nature of human beings.
The unscientific premise of the nature of human beings is retained to this very day, and upheld through governmental institutions, all in spite of its unscientific nature. It is the premise of the war against all, superimposed on a traditionally Cartesian premise of the separation between society and nature.
Above all, the Cartesianism of Hobbes needs to be explicated. The Hobbesian idea of society as a defense against the gruesome struggle characteristic of „pure“ nature always already presumes the fundamental distinction between nature and society, since it assumes a nature or an essence for two entirely separate domains: nature and society. The latter is there for the purpose of overcoming the nature of the former. Thus society is not a particular configuration of the lived world of species-specific relationships, or governance of their own ways of living, but rather a systematic confrontation, contradiction, and overcoming of the base surface of mere nature. The Hobbesian state is not a species-specific way of life, but rather an overcoming of what nature is, in its presumed true essence: not a reconfiguration of the lived environment by a particular organism, but an overcoming of that environment by a species that is fundamentally distinct from nature, and who thus has its own destiny for which nature is but a stage, all there for him to step to the front-stage and to declare a Wagnerian triumph of the will over brutes. The Hobbesian state, even though cast in the framework of a struggle, presumes an underlying „pure struggle“ as juxtaposed, and thus overcome, by that other struggle, that of overcoming of essence, of submission to nature.
The reason for the unscientificity of this argument is its (understandable, since pre-Darwinian) separation of the living world into the human and the non-human, and the hierarchical presentation of the same. Put simply, in light of contemporary understanding of the living world, there is no such (essential) division of existence into two spheres, one of nature, and one of transcendental human culture. The species Homo sapiens, just like all the other species, is equally enmeshed in that diversity that we call life, and its culture, or its society, and represents but another way of life, of adaption, that a species can take. The narrative of the overcoming of nature by way of culture or society is a consoling but unscientific fable of a pre-scientific imagination.
Hobbes is well out of line with contemporary scientific understanding of the workings of the world. But since, as was initially pointed out, the idea of the commonwealth – of the current structure of society – is the premise and foundation of modern societies, rethinking Hobbes is paramount: the question to be asked is, simply, what are the entailments of the fact that our understanding of human societies, our premises of doing politics, are fundamentally out of alignment with scientific knowledge of both nature and of human beings.
September 25, 2011
Laiast ilmast ilmajäämine
"...Kantist peale paistab modernse filosoofia keskseks mõisteks saavat korrelatsioon. "Korrelatsiooni" all me peame silmas ideed, mille kohaselt meil on alati juurdepääs ainult korrelatsioonile mõtlemise ja olemise vahel, ja mitte kunagi kummalegi terminile käsitelduna teisest eraldi. Edaspidi me nimetame korrelatsionismiks igat mõttevoolu, mis peab niimoodi määratletud korrelatsiooni ületamatuks. Järelikult osutub võimalikuks öelda, et iga filosoofia, mis ütleb lahti naiivsest realismist, on osutunud üheks korrelatsionismi variandiks.
Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".
Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.
Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"
Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:
Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."
Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.
Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".
Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.
Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"
Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:
Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis "olla võimeline seda teadvustama", on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu.
Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."
Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.
September 21, 2011
Peegliinimeste kättemaks
"Siit saab alguse suur teisesuse kättemaks, kõikide nende vormide kättemaks, millelt on õhkõrnalt või vägivaldselt riisutud nende ainulisus ja mis siitpeale on lahendamatuks probleemiks sotsiaalsele korrale, nagu ka poliitilisele ja bioloogilisele korrale.
Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.
Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.
Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...
Ma ei ole sinu peegel!"
- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.
Neil päevil ei olnud peeglite maailm ja inimeste maailm teineteisest ära lõigatud, nagu nad on seda täna. Pealegi olid nad üsna erinevad; ei olendid, värvid, ega kujud olnud samad. Mõlemad kuningriigid, peegli ja inimeste oma, elasid üksmeeles; läbi peeglite võis vabalt edasi tagasi käia. Ühel ööl tungisid peegliinimesed Maale. Nende jõud oli suur, aga verise sõjapidamise lõpuks jäi Kollase Imperaatori võlukunst peale. Ta lõi sissetungijad tagasi, vangistas nad nende peeglitesse ja sundis neile peale kohustuse korrata, nagu mingisuguses unes, kõiki inimeste tegevusi. Ta riisus neilt nende jõu ja kuju, ja alandas nad tühipaljasteks orjalikeks peegeldusteks. Siiski tuleb kord päev, mil võlusalm maha raputatakse ... kujud hakkavad end liigutama. Vähehaaval hakkavad nad meist erinema; pikkamisi ei jäljenda nad enam meid. Nad tungivad läbi klaasist või metallist barjääride ja sel korral ei saada neist enam jagu.
- J. L. Borges, "The Book of Imaginary Beings".
Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.
Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.
Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...
Ma ei ole sinu peegel!"
- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.
September 12, 2011
Uus teadus!
Teaduslikult akadeemilisele distsiplinaarväljale on sisenemas uus uurimisvaldkonna haru. Tal on esialgu veel üsna kohmakas nimi: pleonasmoloogia või ehk reduntantism. Antud uus teadus tegeleb peamiselt liialdatult redundantsete pleonasmide uurimisega teaduslik-analüütiliselt metoodiliste meetodvahendite abil.
Näiteks väidavad pleonasmoloogid ehk reduntantistid, et diskursiivse kõneakti lokutsioonilised lausungid representeerivad esindavalt kujutisi, mis meelelis-ajulise vaimu tunnetusliku kognitsiooni abil modelleerivad ideokujundipõhiselt ontoloogiliselt olemuslikku maailmaolemise eksistentsi.
Pleonastlike reduntoloogide arvates on tarvilikult vajaduslik sõnastada just nimelt seda kindlalt konkreetset eksplitseerivat näidet, kuna vaid nii jõuab usulis-religioosse metafüüsise absoluutselt olevasse olemuskogemusse. Põhjuslikuks ajendiks on lähtekohapõhine seisukoht, mis positsioneerib, et kasinaks limiteeritud piirvähese sõnastusvõimekusega kidurliknapp, väljendusvaeselt ütlev uurimine ei võimalda koguse põhjal mahuliselt piisaval määral ja ulatuses paljundada ohtruslikku mastaapakadeemilist sõnalauselist vohangut, mis oma rikkalikus külluses suudaks jõulislikult võimekalt filosoofiliselt tarkuselembest masturbatiiv-pihulist sõnaonaneerimist rahuldaval määral täide viia, mille tagajärjekaks tulemuseks on nörritav, anti-akadeemilisvastane vajadus redutseerida taandavalt arusaadavasse, selgesõnalisse väljendusvormi praktiliselt konkreetne ning mõistetav mõtlusideeline arusaamus. Milline olukord on pleonastile äärmiselt vastuvõetamatu.
(Tänud Märtenile hüppelaua eest.)
Näiteks väidavad pleonasmoloogid ehk reduntantistid, et diskursiivse kõneakti lokutsioonilised lausungid representeerivad esindavalt kujutisi, mis meelelis-ajulise vaimu tunnetusliku kognitsiooni abil modelleerivad ideokujundipõhiselt ontoloogiliselt olemuslikku maailmaolemise eksistentsi.
Pleonastlike reduntoloogide arvates on tarvilikult vajaduslik sõnastada just nimelt seda kindlalt konkreetset eksplitseerivat näidet, kuna vaid nii jõuab usulis-religioosse metafüüsise absoluutselt olevasse olemuskogemusse. Põhjuslikuks ajendiks on lähtekohapõhine seisukoht, mis positsioneerib, et kasinaks limiteeritud piirvähese sõnastusvõimekusega kidurliknapp, väljendusvaeselt ütlev uurimine ei võimalda koguse põhjal mahuliselt piisaval määral ja ulatuses paljundada ohtruslikku mastaapakadeemilist sõnalauselist vohangut, mis oma rikkalikus külluses suudaks jõulislikult võimekalt filosoofiliselt tarkuselembest masturbatiiv-pihulist sõnaonaneerimist rahuldaval määral täide viia, mille tagajärjekaks tulemuseks on nörritav, anti-akadeemilisvastane vajadus redutseerida taandavalt arusaadavasse, selgesõnalisse väljendusvormi praktiliselt konkreetne ning mõistetav mõtlusideeline arusaamus. Milline olukord on pleonastile äärmiselt vastuvõetamatu.
(Tänud Märtenile hüppelaua eest.)
August 1, 2011
Võrdleva Tähtsusetuse Kool
„See on Diotallevi,“ ütles Belbo meid tutvustades.
„Ah, te olete siin seda Templirüütlite asja arutamas. Tunnen kaasa. Tead, Jacopo, mulle tuli üks päris hea pähe: linnaplaneerimine mustlastele.“
„Suurepärane,“ ütles Belbo imetlevalt. „Mul on kah üks: Asteegi ratsutamiskunst.“
„Oivaline. Aga kas see läheb Potiosektsiooni või Adynata alla?“
„Vaatame järele,“ ütles Belbo. Ta tuhlas sahtlis ringi ja võttis välja mõned paberilehed. „Potiosektsioon...“ Ta vaatas minu poole ja märkas mu hämmeldust. „Potiosektsioon on, nagu kõik loomulikult teavad, supi viilutamise kunst. Ei, ei,“ ütles ta Diotallevile. „Tegemist ei ole mitte osakonna vaid teemaga, nagu mehhaaniline avunkulogratulatsioon või pülokatabaas. Nad kõik käivad Tetrapüloktoomia alla.“
„Misasi on tetra...?“ küsisin ma.
„Juuksekarva neljaks lõhkiajamise kunst. Ehk siis kasutute tehnikate osakond. Näiteks mehaaniline avunkulogratulatsioon on sellest, kuidas ehitada masinaid onude tervitamiseks. Me pole aga kindlad, kas pülokatabaas käib kah siia, sest see on juuksekarva otsas rippumise kunst. See nagu poleks täiesti kasutu.“
„Olgu, härrased,“ ütlesin, „Ma annan alla. Millest paganast te räägite?“
„Noh, meil Diotalleviga on kavas reformida kõrgharidust. Võrdleva Tähtsusetuse Kool, kus antakse kasutuid või võimatuid kursusi. Kooli eesmärgiks on välja lasta uurijaid, kes oleksid võimelised lõpmatult suurendama ebavajalike teemavaldkondade hulka.“
„Ja kui mitu osakonda teil on?“
„Praegu neli, aga neist jagub arvatavasti kogu õppekavaks. Tetrapüloktoomia osakonnal on ettevalmistav funktsioon, tema eesmärgiks on juurutada tähtsusetuse tunnetamist. Teine tähtis osakond on Adynata ehk Impossibilia. Nagu näiteks linnaplaneerimine mustlastele. Selle distsipliini tuumaks on mõista mingi asja absurdsuse aluseid. Meil on kursused morse süntaksist, Antarktika põllumajanduse ajaloost, Lihavõttesaare maalikunsti ajaloost, kaasaegsest Sumeri kirjandusest, Montessori hindepanemisest, Assüüria-Babüloonia filateeliast, rattapõhistest tehnoloogiatest Kolumbuse-eelsetes impeeriumites ja tummfilmi foneetikast.“
„Kuidas oleks massipsühholoogiaga Saharas?“
„Suurepärane,“ ütles Belbo.
Diotallevi noogutas. „Te peaksite meiega liituma. Poisil on annet, või mis, Jacopo?“
„Jah, ma nägin seda kohe. Eile õhtul moodustas ta suure osavusega mõned idiootsed argumendid. Aga läheme edasi. Mis me Oksümoroonika osakonda panime? Ma ei leia oma märkmeid üles.“
Diotallevi võttis taskust väikese sedeli ja silmitses mind sõbraliku üleolekuga. „Nagu nimigi viitab, on Oksümoroonikas tähtis enesega vastuolu. Sellepärast ma arvangi, et linnaplaneerimine mustlastele käib siia.“
„Ei,“ ütles Belbo. „Ainult siis, kui see oleks rändlinnade planeerimine. Adynata tegeleb empiiriliste võimatustega, Oksümoroonika aga vastuoludega mõistetes.“
„Võibolla. Aga mis kursused me Oksümoroonika alla panime? Ah jah, siin nad on: revolutsiooni traditsioonid, demokraatlik oligarhia, parmenideslik dünaamika, herakleitoslik staatika, Sparta sübariitika, tautoloogiline dialektika, Boole’i eristika.“
Ma ei suutnud jätta vahele torkamast: „Kuidas oleks õigekirjavigade grammatikaga?“
„Suurepärane!“ ütlesid mõlemad ja märkisid selle üles.
- Umberto Eco, "Foucault's Pendulum".
„Ah, te olete siin seda Templirüütlite asja arutamas. Tunnen kaasa. Tead, Jacopo, mulle tuli üks päris hea pähe: linnaplaneerimine mustlastele.“
„Suurepärane,“ ütles Belbo imetlevalt. „Mul on kah üks: Asteegi ratsutamiskunst.“
„Oivaline. Aga kas see läheb Potiosektsiooni või Adynata alla?“
„Vaatame järele,“ ütles Belbo. Ta tuhlas sahtlis ringi ja võttis välja mõned paberilehed. „Potiosektsioon...“ Ta vaatas minu poole ja märkas mu hämmeldust. „Potiosektsioon on, nagu kõik loomulikult teavad, supi viilutamise kunst. Ei, ei,“ ütles ta Diotallevile. „Tegemist ei ole mitte osakonna vaid teemaga, nagu mehhaaniline avunkulogratulatsioon või pülokatabaas. Nad kõik käivad Tetrapüloktoomia alla.“
„Misasi on tetra...?“ küsisin ma.
„Juuksekarva neljaks lõhkiajamise kunst. Ehk siis kasutute tehnikate osakond. Näiteks mehaaniline avunkulogratulatsioon on sellest, kuidas ehitada masinaid onude tervitamiseks. Me pole aga kindlad, kas pülokatabaas käib kah siia, sest see on juuksekarva otsas rippumise kunst. See nagu poleks täiesti kasutu.“
„Olgu, härrased,“ ütlesin, „Ma annan alla. Millest paganast te räägite?“
„Noh, meil Diotalleviga on kavas reformida kõrgharidust. Võrdleva Tähtsusetuse Kool, kus antakse kasutuid või võimatuid kursusi. Kooli eesmärgiks on välja lasta uurijaid, kes oleksid võimelised lõpmatult suurendama ebavajalike teemavaldkondade hulka.“
„Ja kui mitu osakonda teil on?“
„Praegu neli, aga neist jagub arvatavasti kogu õppekavaks. Tetrapüloktoomia osakonnal on ettevalmistav funktsioon, tema eesmärgiks on juurutada tähtsusetuse tunnetamist. Teine tähtis osakond on Adynata ehk Impossibilia. Nagu näiteks linnaplaneerimine mustlastele. Selle distsipliini tuumaks on mõista mingi asja absurdsuse aluseid. Meil on kursused morse süntaksist, Antarktika põllumajanduse ajaloost, Lihavõttesaare maalikunsti ajaloost, kaasaegsest Sumeri kirjandusest, Montessori hindepanemisest, Assüüria-Babüloonia filateeliast, rattapõhistest tehnoloogiatest Kolumbuse-eelsetes impeeriumites ja tummfilmi foneetikast.“
„Kuidas oleks massipsühholoogiaga Saharas?“
„Suurepärane,“ ütles Belbo.
Diotallevi noogutas. „Te peaksite meiega liituma. Poisil on annet, või mis, Jacopo?“
„Jah, ma nägin seda kohe. Eile õhtul moodustas ta suure osavusega mõned idiootsed argumendid. Aga läheme edasi. Mis me Oksümoroonika osakonda panime? Ma ei leia oma märkmeid üles.“
Diotallevi võttis taskust väikese sedeli ja silmitses mind sõbraliku üleolekuga. „Nagu nimigi viitab, on Oksümoroonikas tähtis enesega vastuolu. Sellepärast ma arvangi, et linnaplaneerimine mustlastele käib siia.“
„Ei,“ ütles Belbo. „Ainult siis, kui see oleks rändlinnade planeerimine. Adynata tegeleb empiiriliste võimatustega, Oksümoroonika aga vastuoludega mõistetes.“
„Võibolla. Aga mis kursused me Oksümoroonika alla panime? Ah jah, siin nad on: revolutsiooni traditsioonid, demokraatlik oligarhia, parmenideslik dünaamika, herakleitoslik staatika, Sparta sübariitika, tautoloogiline dialektika, Boole’i eristika.“
Ma ei suutnud jätta vahele torkamast: „Kuidas oleks õigekirjavigade grammatikaga?“
„Suurepärane!“ ütlesid mõlemad ja märkisid selle üles.
- Umberto Eco, "Foucault's Pendulum".
July 17, 2011
Looduse petukaup
"Ma sain jälle kord aru, milline petukaup on loodus. Isegi kui lumi ära ei sula, pakub ta vaevu mingeid keelelisi või emotsionaalseid motiive: tema vaieldamatust monotoonsusest saab täielikult aru ka kodust lahkumata. Loodus on tühi ja kõle; ainult filistrid näevad seal midagi, vaesed vennikesed, kes peavad muudkui sellest jahuma. Näiteks metsadel puudub igasugune temaatiline potentsiaal ja kõik allpool 1500 meetrit on täiesti ajast ja arust, sest Piz Palüd võib kinos marga eest vahtida... Hoidke loodusest eemale! Ta ajab teil mõtted sassi ja mõjub teie stiilile erakordselt halvasti! Natura – otse loomulikult naissoost! Tahab ikka ainult mehest seemet välja pigistada, temaga paarituda ja teda kurnata. Kas loodus on üldse loomulik? Ta alustab midagi ja jätab siis kõrvale, sama palju on katkestusi kui algatusi, suunamuutusi, läbikukkumisi, hülgamisi, vastuolusid, välgatusi, mõttetuid surmasid, eksperimente, mänge, näivusi – ta on õpikunäide ebaloomulikkusest! Ja ta on ka tavatult vaevaline, läheb ülesmäge, allamäge: tõusud, mis end vastastikku tühistavad, tuhmuvad vaated, varem tundmatud vaatluskohad, mis otsekohe unustatakse – lühidalt, idiootsus!"
- Gottfried Benn
"Beethovenist – Kanti eetikas ma pean eriti kahtlaseks „väärikust“, mida nad autonoomia nimel inimesele omistavad. Moraalse enesemääramise võime on inimesele omistatud absoluutse eelisena – kõlbelise kasumina –, samas kui seda kasutatakse salaja domineerimise, nimelt looduse üle domineerimise legitimeerimiseks. Just see on tegelikuks aspektiks transtsendentaalsele väitele, et inimene võib dikteerida looduse seadusi. Kanti puhul märgistab eetiline väärikus erinevusi. See on sihitud loomade vastu. Implitsiitselt väljutab see inimese loodusest, nii et tema inimlikkus ähvardab kogu aeg ebainimlikku tagasi langeda. Kaastundele ei jää siin mingit ruumi. Kantiaani jaoks ei ole midagi vastikumat kui meenutada talle inimese sarnasust loomadega. See tabu on alati töös, kui idealist pragab materialisti. Loomad mängivad idealistlikus süsteemis sisuliselt sama rolli kui juudid fašismis. Sõimata inimest loomaks – see ongi tõeline idealism. Keelata loomadele lunastuse võimalikkust absoluutselt ja iga hinna eest on tema metafüüsika puutumatuks piiriks. – Ja Beethoveni sünged aspektid on seotud just täpselt sellega."
- Theodor Adorno, Beethoven: The Philosophy of Music
- Gottfried Benn
"Beethovenist – Kanti eetikas ma pean eriti kahtlaseks „väärikust“, mida nad autonoomia nimel inimesele omistavad. Moraalse enesemääramise võime on inimesele omistatud absoluutse eelisena – kõlbelise kasumina –, samas kui seda kasutatakse salaja domineerimise, nimelt looduse üle domineerimise legitimeerimiseks. Just see on tegelikuks aspektiks transtsendentaalsele väitele, et inimene võib dikteerida looduse seadusi. Kanti puhul märgistab eetiline väärikus erinevusi. See on sihitud loomade vastu. Implitsiitselt väljutab see inimese loodusest, nii et tema inimlikkus ähvardab kogu aeg ebainimlikku tagasi langeda. Kaastundele ei jää siin mingit ruumi. Kantiaani jaoks ei ole midagi vastikumat kui meenutada talle inimese sarnasust loomadega. See tabu on alati töös, kui idealist pragab materialisti. Loomad mängivad idealistlikus süsteemis sisuliselt sama rolli kui juudid fašismis. Sõimata inimest loomaks – see ongi tõeline idealism. Keelata loomadele lunastuse võimalikkust absoluutselt ja iga hinna eest on tema metafüüsika puutumatuks piiriks. – Ja Beethoveni sünged aspektid on seotud just täpselt sellega."
- Theodor Adorno, Beethoven: The Philosophy of Music
May 12, 2011
Mina arvan, et...
Lihtne käibeväljend "mina arvan et…" osutab oma väljenduse poolest kolmele eri meelsusele, tunnetusele või seisukohavõtule: kindlusele, kõhklusele ja vaatenurgale. Need kolm järku kalduvad (kui on lootust) ajapikku, inimese arenedes ja teadmiste kasvades üks teiseks üle minema.
Alguses väljendab "mina arvan et…" kindlameelsust ja veendumust. Ta osutab arusaamale, et ütleja arvamus on teiste omadest õigem ja parem just nimelt sellepärast, et ta on ütleja oma. Tegemist on paikapanemisega, enda seisukoha ülimuslikkuse deklaratsiooniga. Enamasti tuleb see teadmiste ja kogemuse puudulikkusest, alternatiivide ja eri seisukohtade mittetundmisest. On omamoodi imelik, ehkki inimlik, nii inimlik, et kõhklus ja ebakindlus kasvavad enamasti teadmiste kasvades, mitte ei ole enda väheseid teadmisi tunnetava inimese loomuldasa tulev seisukoht.
Edasi saabki sellest fraasist kõhkluse väljendus, enda ebakindluse ja teadmatuse esiletoomine. Nii räägib inimene, kes adub maailma ja teadmiste paljusust ega suuda enam mõnd seisukohta täie veendumusega kaitsta. "Mina arvan et…" on nüüd tagasihoidlikkuse märk, enda arvamuste jõu kahandamise ja tinglikustamise viis.
Viimaks muutub fraas konkreetse perspektiivi esitamise vahendiks. Ta hakkab markeerima öeldut kui üht valikut eri seisukohtade seast, kuid enam mitte kõhklemisi, vaid täie teadmisega ja muid seisukohti mõistes, mis on või võivad olla ütleja jaoks sama pädevad kui ta enda valitu, mistõttu ta peab vajalikuks osutada, et tema esitatud seisukoht on valitud teadlikult. "Mina arvan et…" näitab nüüd teadmispõhist otsust pooldada paljudest läbimõeldud variantidest üht konkreetset, mis aga asetub teiste kõrvale ning alustab (või praktikas pigem jätkab) nendega suhestumist.
"Mina arvan et…" kolm faasi on kindlus – kõhklus – vaatenurk.
Alguses väljendab "mina arvan et…" kindlameelsust ja veendumust. Ta osutab arusaamale, et ütleja arvamus on teiste omadest õigem ja parem just nimelt sellepärast, et ta on ütleja oma. Tegemist on paikapanemisega, enda seisukoha ülimuslikkuse deklaratsiooniga. Enamasti tuleb see teadmiste ja kogemuse puudulikkusest, alternatiivide ja eri seisukohtade mittetundmisest. On omamoodi imelik, ehkki inimlik, nii inimlik, et kõhklus ja ebakindlus kasvavad enamasti teadmiste kasvades, mitte ei ole enda väheseid teadmisi tunnetava inimese loomuldasa tulev seisukoht.
Edasi saabki sellest fraasist kõhkluse väljendus, enda ebakindluse ja teadmatuse esiletoomine. Nii räägib inimene, kes adub maailma ja teadmiste paljusust ega suuda enam mõnd seisukohta täie veendumusega kaitsta. "Mina arvan et…" on nüüd tagasihoidlikkuse märk, enda arvamuste jõu kahandamise ja tinglikustamise viis.
Viimaks muutub fraas konkreetse perspektiivi esitamise vahendiks. Ta hakkab markeerima öeldut kui üht valikut eri seisukohtade seast, kuid enam mitte kõhklemisi, vaid täie teadmisega ja muid seisukohti mõistes, mis on või võivad olla ütleja jaoks sama pädevad kui ta enda valitu, mistõttu ta peab vajalikuks osutada, et tema esitatud seisukoht on valitud teadlikult. "Mina arvan et…" näitab nüüd teadmispõhist otsust pooldada paljudest läbimõeldud variantidest üht konkreetset, mis aga asetub teiste kõrvale ning alustab (või praktikas pigem jätkab) nendega suhestumist.
"Mina arvan et…" kolm faasi on kindlus – kõhklus – vaatenurk.
Subscribe to:
Posts (Atom)