April 12, 2010
Looduse olukord
Istusin eile hommikul päikesepaisteses aias ja jälgisin ümbritsevat. Elupuu otsas kraaklesid paljunemisjanus pesa ehitavad varesed, kes pärast lendasid teineteist taga ajades minema - ju oli isane kõlbmatu. Aias kasvas üsna täpselt putukaid jäljendavate õitega lumikellukaid, üritades samuti enese hääbumise vältimiseks kedagi ligi meelitada. Trepil istus allkorruse tore aga nukravõitu vanamees, kes värises üle keha joomajärgsest hommikupohmelusest. Siis läks ta vaevaliselt minema ning talutati mõni aeg hiljem teise vanamehe käevangus koju tagasi. Kõrvaltänavas oli lume alt välja sulanud esimene kevadine hipide trummiring. Ümberringi oli rohu sees juure mulda saanud kümneid vahtraninasid. Mitte ükski neist ei kasva kunagi suureks - istusin kesk eladatahet, mis oli juba surnud. Aga päike oli ilus ning soe oli olla. Niisugune oli looduse olukord.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
"Ühel päeval, ühel päikesepaistelisel tunnil, luusis Puhhov linna ümbruses ringi ning mõtles selle peale, kui palju on inimestes rumaluse pahet, kui palju on neis hoolimatust niisuguse ainulaadse asja vastu nagu elu ja kogu looduslik korraldus.
/.../
Tuul väntsutas Puhhovit oma elusate käte vahel nagu suur võõras keha, mis on avanud rändajale oma neitsilikkuse, kuid ei loovuta talle seda, ja niisugune õnn pani Puhhovi rinna mühinal paisuma.
See harimata maa abikaasalik armastus äratas Puhhovi südames peremehetundeid. Ta vaatas kõik looduse asjad koduse hellusega üle ja leidis, et kõik on omal kohal ja elab õiget elu.
/.../
Aga ta süda oli omase inimese kaotusest teinekord valus ja vaevas ning oleks tahtnud kaevata kogu inimsoo ühisele ringkäendusele kõigi ühise kaitsetuse peale. Neil silmapilkudel tundis Puhhov vahet enda ja looduse vahel ning kurvatses, surunud silmnäo oma hingeõhust sooja mulla rüppe ja niisutades seda hõreda tõrksa silmaveega.
See kõik oli päris, sest inimesel ei ole otsa ega äärt ja tema hingest ei saa mastaapkaarti koostada."
Post a Comment