December 10, 2011
October 2, 2011
Kahekümne minuti Hobbes
Vestlesin õega, kes õpib Tallina Tehnikaülikoolis. Ta osutas tavalisele seminarist puudumise kriteeriumile: kirjutada viiesaja sõnaline essee. Ta märkis ka, kuidas tudengid selle üle bitšivad. Mistõttu võtsin vastu otsuse karistus omaks võtta ja kirjutada 500 sõna Thomas Hobbes'ist, ilma ettevalmistuse ja mõtteta, ja vaadata, kui kaua läheb. Aega kulus ca 30 minutit, ja välja tuli järgmine:
Thomas Hobbes and Political Philosophy
There is a paradox about Hobbes, that famous originator of the modern state and the inventor of the commonwealth, that system of government that we still live under. That contradiction or paradox is: the unscientific, violent presumption of the nature of human beings.
The unscientific premise of the nature of human beings is retained to this very day, and upheld through governmental institutions, all in spite of its unscientific nature. It is the premise of the war against all, superimposed on a traditionally Cartesian premise of the separation between society and nature.
Above all, the Cartesianism of Hobbes needs to be explicated. The Hobbesian idea of society as a defense against the gruesome struggle characteristic of „pure“ nature always already presumes the fundamental distinction between nature and society, since it assumes a nature or an essence for two entirely separate domains: nature and society. The latter is there for the purpose of overcoming the nature of the former. Thus society is not a particular configuration of the lived world of species-specific relationships, or governance of their own ways of living, but rather a systematic confrontation, contradiction, and overcoming of the base surface of mere nature. The Hobbesian state is not a species-specific way of life, but rather an overcoming of what nature is, in its presumed true essence: not a reconfiguration of the lived environment by a particular organism, but an overcoming of that environment by a species that is fundamentally distinct from nature, and who thus has its own destiny for which nature is but a stage, all there for him to step to the front-stage and to declare a Wagnerian triumph of the will over brutes. The Hobbesian state, even though cast in the framework of a struggle, presumes an underlying „pure struggle“ as juxtaposed, and thus overcome, by that other struggle, that of overcoming of essence, of submission to nature.
The reason for the unscientificity of this argument is its (understandable, since pre-Darwinian) separation of the living world into the human and the non-human, and the hierarchical presentation of the same. Put simply, in light of contemporary understanding of the living world, there is no such (essential) division of existence into two spheres, one of nature, and one of transcendental human culture. The species Homo sapiens, just like all the other species, is equally enmeshed in that diversity that we call life, and its culture, or its society, and represents but another way of life, of adaption, that a species can take. The narrative of the overcoming of nature by way of culture or society is a consoling but unscientific fable of a pre-scientific imagination.
Hobbes is well out of line with contemporary scientific understanding of the workings of the world. But since, as was initially pointed out, the idea of the commonwealth – of the current structure of society – is the premise and foundation of modern societies, rethinking Hobbes is paramount: the question to be asked is, simply, what are the entailments of the fact that our understanding of human societies, our premises of doing politics, are fundamentally out of alignment with scientific knowledge of both nature and of human beings.
Thomas Hobbes and Political Philosophy
There is a paradox about Hobbes, that famous originator of the modern state and the inventor of the commonwealth, that system of government that we still live under. That contradiction or paradox is: the unscientific, violent presumption of the nature of human beings.
The unscientific premise of the nature of human beings is retained to this very day, and upheld through governmental institutions, all in spite of its unscientific nature. It is the premise of the war against all, superimposed on a traditionally Cartesian premise of the separation between society and nature.
Above all, the Cartesianism of Hobbes needs to be explicated. The Hobbesian idea of society as a defense against the gruesome struggle characteristic of „pure“ nature always already presumes the fundamental distinction between nature and society, since it assumes a nature or an essence for two entirely separate domains: nature and society. The latter is there for the purpose of overcoming the nature of the former. Thus society is not a particular configuration of the lived world of species-specific relationships, or governance of their own ways of living, but rather a systematic confrontation, contradiction, and overcoming of the base surface of mere nature. The Hobbesian state is not a species-specific way of life, but rather an overcoming of what nature is, in its presumed true essence: not a reconfiguration of the lived environment by a particular organism, but an overcoming of that environment by a species that is fundamentally distinct from nature, and who thus has its own destiny for which nature is but a stage, all there for him to step to the front-stage and to declare a Wagnerian triumph of the will over brutes. The Hobbesian state, even though cast in the framework of a struggle, presumes an underlying „pure struggle“ as juxtaposed, and thus overcome, by that other struggle, that of overcoming of essence, of submission to nature.
The reason for the unscientificity of this argument is its (understandable, since pre-Darwinian) separation of the living world into the human and the non-human, and the hierarchical presentation of the same. Put simply, in light of contemporary understanding of the living world, there is no such (essential) division of existence into two spheres, one of nature, and one of transcendental human culture. The species Homo sapiens, just like all the other species, is equally enmeshed in that diversity that we call life, and its culture, or its society, and represents but another way of life, of adaption, that a species can take. The narrative of the overcoming of nature by way of culture or society is a consoling but unscientific fable of a pre-scientific imagination.
Hobbes is well out of line with contemporary scientific understanding of the workings of the world. But since, as was initially pointed out, the idea of the commonwealth – of the current structure of society – is the premise and foundation of modern societies, rethinking Hobbes is paramount: the question to be asked is, simply, what are the entailments of the fact that our understanding of human societies, our premises of doing politics, are fundamentally out of alignment with scientific knowledge of both nature and of human beings.
September 25, 2011
Laiast ilmast ilmajäämine
"...Kantist peale paistab modernse filosoofia keskseks mõisteks saavat korrelatsioon. "Korrelatsiooni" all me peame silmas ideed, mille kohaselt meil on alati juurdepääs ainult korrelatsioonile mõtlemise ja olemise vahel, ja mitte kunagi kummalegi terminile käsitelduna teisest eraldi. Edaspidi me nimetame korrelatsionismiks igat mõttevoolu, mis peab niimoodi määratletud korrelatsiooni ületamatuks. Järelikult osutub võimalikuks öelda, et iga filosoofia, mis ütleb lahti naiivsest realismist, on osutunud üheks korrelatsionismi variandiks.
Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".
Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.
Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"
Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:
Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."
Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.
Uurigem lähemalt niisuguse filosofeemi tähendust: "korrelatsioon, korrelatsionism".
Korrelatsionism seisneb väite diskvalifitseerimises, et subjektiivsuse ja objektiivsuse valda on võimalik käsitada teineteisest sõltumatult. Paratamatuks ei osutu mitte ainult tarvidus rõhutada, et me ei haara objekti kunagi iseendas, isoleerituna tema suhtest subjektiga, vaid paratamatuks osutub ka tarvidus kinnitada, et me ei suuda kunagi haarata subjekti, mis ei oleks alati-juba seotud objektiga. Kui "korrelatsionistlikuks ringiks" võiks nimetada väidet, mille kohaselt ei saa asjast-iseendas mõtelda ilma ringtõestusesse sattumata, minnes nii otsekohe endaga vastuollu, siis "korrelatsionistlikuks kaksiksammuks" võiks nimetada seda teist tüüpi arutluskäiku, millega filosoofid on nii mõnusalt harjunud – arutluskäiku, mida praegusaegsetes töödes nii sageli kohtab ja mis rõhutab, et oleks naiivne mõtelda subjektist ja objektist kui kahest eraldisest entiteedist, millele suhe alles tagantjärele juurde lisatakse. Vastupidi, suhe on mingis mõttes primaarne: maailm on maailm vaid niivõrd, kui ta ilmub minu jaoks maailmana, ja mina on mina ainult niivõrd kui ta on maailmaga vastakuti, kui maailm end minu jaoks avaldab.
Üldiselt öeldes seisnebki tänapäeva filosoofi "kaksiksamm" usus suhte primaarsusse suhestuvate terminite ees; usus vastastikuse suhte konstitueerivasse jõudu. [...] Võib öelda, et kuni Kantini oli filosoofia üheks peamiseks probleemiks mõtelda substantsi, samas kui Kantist peale on ta seisnenud püüdes mõtelda korrelatsiooni. Enne transtsendentalismi tulekut oli üheks kõige rohkem rivaalitsevaid filosoofe lahutavaks küsimuseks: "kes haarab substantsi tõelist loomust? Kas tema, kes ta mõtleb Ideest, indiviidist, aatomist, Jumalast? Millisest Jumalast?" Aga Kantist peale on võimalik kindlaks teha, mis rivaalitsevaid filosoofe lahku viib, mitte küsides, kes on taibanud substantsiaalsuse tõelist loomust, vaid pigem küsides, kes on taibanud algupärasemat korrelatsiooni: kas selleks on subjekti-objekti korrelatsiooni, noeetilis-noemaatilise korrelatsiooni või keele-osutuse korrelatsiooni peale mõtleja? Küsimuseks ei ole enam "mis on õige substraat?" vaid "mis on õige korrelaat?"
Kahekümnendal sajandil olid korrelatsiooni kaks peamist "vahendajat" teadvus ja keel, millest esimene toetas fenomenoloogiat, teine analüütilise filosoofia erinevaid suundi. Francis Wolff on kirjeldanud teadvust ja keelt väga täpselt "objekt-maailmadena". Nad on tõesti ühed ainulaadsed objektid, kuivõrd nad "loovad maailma". Ja kui need objektid loovad maailma, siis seda sellepärast, et nende vaatenurgast "kõik on seespool", aga samal ajal "kõik on väljaspool..." Wolff jätkab:
Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis "olla võimeline seda teadvustama", on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu.
Tähelepanuväärne selle kaasaegse filosoofilise arusaama juures teadvusest ja keelest on viis, kuidas ta toob välja korrelatsioonilise väljaspoolsuse paradoksaalse loomuse: ühest küljest kinnitab korrelatsionism meelsasti tõsiasja, et teadvusel, nagu ka keelel, on algupärane ühendus radikaalse väljaspoolsusega (mida näitlikustab fenomenoloogiline teadvus, mis üleneb, või nagu Sartre ütles, "paiskub" maailma poole); ent teisest küljest tundub see kinnitus varjavat kummalist tunnet vangistatusest või suletusest sellesse samasse väljaspoolsusesse ("läbipaistvasse puuri"). Sest me oleme läbi ja lõhki keelele ja teadvusele omasesse väljaspoolsusesse vangistatud, arvestades, et me oleme alati-juba tema sees, [...] ja arvestades, et meil puudub igasugune juurdepääs mõnele vaatluspunktile, kust me saaksime vaadelda väljastpoolt neid "objekt-maailmu", mis on igasuguse väljapoolsuse ületamatud kätteandjad. Aga kui see väljaspoolsus tundub meile sulgunud väljapoolsusena, kuhu võib end õigusega vangistatuna tunda, siis sellepärast, et tegelikult on niisugune väljapoolsus täielikult suhteline, kuna ta on – ja just selles mõte ongi – suhtes meiega. Teadvus ja tema keel kahtlemata ülenevad maailma poole, aga maailm on olemas ainult niivõrd kui teadvus tema poole üleneb. Mistõttu see väljaspoolsuse ruum on kõigest meiega vastakuti jääva ruum, kõige selle ruum, mis eksisteerib ainult meie endi eksistentsi korrelaadina. Just sellepärast me niisugusesse maailma sukeldudes tegelikult ei ületagi end eriti, sest kõik, mida me teeme, on uurida nägupidi asetatu kahte poolt – justkui münti, mis teab ainult iseenda pöördpoolt. Ja kui tänapäeva filosoofid kinnitavad nii vankumatult, et mõte on täielikult väljaspoolse poole pööratud, siis võibolla sellepärast, et nad ei suuda leppida suure ilmajäämisega – nad salgavad maha kaotust, mis käib kaasas dogmatismist loobumisega. Sest asi võib olla selles, et tänapäeva filosoofid on ilma jäänud laiast ilmast, eelkriitiliste mõtlejate absoluutsest väljaspoolsusest: sellest väljaspoolsusest, mis ei olnud suhtes meiega ja mis oli antud ükskõiksena omaenda antusele sellena, mis ta on, eksisteerides iseendas, hoolimata põrmugi, kas me temast mõtleme või mitte; sellest väljapoolsusest, mida mõte võiks uurida õigustatud tundega, et ollakse võõral maal – et ollakse kuskil täiesti mujal."
Quentin Meillassoux, "After Finitude", 2008.
September 21, 2011
Peegliinimeste kättemaks
"Siit saab alguse suur teisesuse kättemaks, kõikide nende vormide kättemaks, millelt on õhkõrnalt või vägivaldselt riisutud nende ainulisus ja mis siitpeale on lahendamatuks probleemiks sotsiaalsele korrale, nagu ka poliitilisele ja bioloogilisele korrale.
Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.
Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.
Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...
Ma ei ole sinu peegel!"
- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.
Neil päevil ei olnud peeglite maailm ja inimeste maailm teineteisest ära lõigatud, nagu nad on seda täna. Pealegi olid nad üsna erinevad; ei olendid, värvid, ega kujud olnud samad. Mõlemad kuningriigid, peegli ja inimeste oma, elasid üksmeeles; läbi peeglite võis vabalt edasi tagasi käia. Ühel ööl tungisid peegliinimesed Maale. Nende jõud oli suur, aga verise sõjapidamise lõpuks jäi Kollase Imperaatori võlukunst peale. Ta lõi sissetungijad tagasi, vangistas nad nende peeglitesse ja sundis neile peale kohustuse korrata, nagu mingisuguses unes, kõiki inimeste tegevusi. Ta riisus neilt nende jõu ja kuju, ja alandas nad tühipaljasteks orjalikeks peegeldusteks. Siiski tuleb kord päev, mil võlusalm maha raputatakse ... kujud hakkavad end liigutama. Vähehaaval hakkavad nad meist erinema; pikkamisi ei jäljenda nad enam meid. Nad tungivad läbi klaasist või metallist barjääride ja sel korral ei saada neist enam jagu.
- J. L. Borges, "The Book of Imaginary Beings".
Niisugune on allegooria võidetud ja sarnanemise orjalikku saatusesse mõistetud teisesusest. Meie kujutis peeglis ei ole niisiis süütu. Iga peegelduse, iga sarnasuse, iga representatsiooni taga on peidus võidetud vaenlane. Teine on löödud ja mõistetud olema kõigest Sama. Nii heidetakse iselaadi valgust representatsiooni probleemile ja kõikidele nendele peeglitele, mis peegeldavad meid „spontaanselt“ oma objektiivse sallivusega. Mitte miski sellest ei ole tõsi, ja iga representatsioon on lömitav kujutis, kunagise suveräänse olendi kummitus, kelle ainulisus on põrmustatud. Aga ta on olend, kes ühel päeval mässama hakkab, ja siis on kogu meie representatsioonide ja väärtuste süsteemile määratud ülestõusu käigus hävida. Samasuse orjus, representatsiooni orjus lüüakse ühel heal päeval teisesuse vägivaldse ülesärkamise käigus puruks. Me unistasime peegli taha pääsemisest, aga need on hoopis peegliinimesed ise, kes meie maailma peale paiskuvad. Ja „sel korral ei saada neist enam jagu“.
Mis on selle võidu tagajärg? Keegi ei tea. Kahe võrdselt suveräänse rahva uus eksistents, mõlemad teineteisele täielikult võõrad, aga mõlemad täiuslikus kokkumängus? Igatahes midagi teistsugust kui praegune ikestus ja negatiivne fataalsus.
Niisiis, igal pool on objektid, lapsed, surnud, kujutised, naised, kõik, kelle otstarbeks on pakkuda passiivset peegelpilti samasusel põhinevas maailmas, valmis asuma vastupealetungile. Juba nad sarnanevadki meiega üha vähem...
Ma ei ole sinu peegel!"
- Jean Baudrillard, "The Perfect Crime", 1996.
September 12, 2011
Uus teadus!
Teaduslikult akadeemilisele distsiplinaarväljale on sisenemas uus uurimisvaldkonna haru. Tal on esialgu veel üsna kohmakas nimi: pleonasmoloogia või ehk reduntantism. Antud uus teadus tegeleb peamiselt liialdatult redundantsete pleonasmide uurimisega teaduslik-analüütiliselt metoodiliste meetodvahendite abil.
Näiteks väidavad pleonasmoloogid ehk reduntantistid, et diskursiivse kõneakti lokutsioonilised lausungid representeerivad esindavalt kujutisi, mis meelelis-ajulise vaimu tunnetusliku kognitsiooni abil modelleerivad ideokujundipõhiselt ontoloogiliselt olemuslikku maailmaolemise eksistentsi.
Pleonastlike reduntoloogide arvates on tarvilikult vajaduslik sõnastada just nimelt seda kindlalt konkreetset eksplitseerivat näidet, kuna vaid nii jõuab usulis-religioosse metafüüsise absoluutselt olevasse olemuskogemusse. Põhjuslikuks ajendiks on lähtekohapõhine seisukoht, mis positsioneerib, et kasinaks limiteeritud piirvähese sõnastusvõimekusega kidurliknapp, väljendusvaeselt ütlev uurimine ei võimalda koguse põhjal mahuliselt piisaval määral ja ulatuses paljundada ohtruslikku mastaapakadeemilist sõnalauselist vohangut, mis oma rikkalikus külluses suudaks jõulislikult võimekalt filosoofiliselt tarkuselembest masturbatiiv-pihulist sõnaonaneerimist rahuldaval määral täide viia, mille tagajärjekaks tulemuseks on nörritav, anti-akadeemilisvastane vajadus redutseerida taandavalt arusaadavasse, selgesõnalisse väljendusvormi praktiliselt konkreetne ning mõistetav mõtlusideeline arusaamus. Milline olukord on pleonastile äärmiselt vastuvõetamatu.
(Tänud Märtenile hüppelaua eest.)
Näiteks väidavad pleonasmoloogid ehk reduntantistid, et diskursiivse kõneakti lokutsioonilised lausungid representeerivad esindavalt kujutisi, mis meelelis-ajulise vaimu tunnetusliku kognitsiooni abil modelleerivad ideokujundipõhiselt ontoloogiliselt olemuslikku maailmaolemise eksistentsi.
Pleonastlike reduntoloogide arvates on tarvilikult vajaduslik sõnastada just nimelt seda kindlalt konkreetset eksplitseerivat näidet, kuna vaid nii jõuab usulis-religioosse metafüüsise absoluutselt olevasse olemuskogemusse. Põhjuslikuks ajendiks on lähtekohapõhine seisukoht, mis positsioneerib, et kasinaks limiteeritud piirvähese sõnastusvõimekusega kidurliknapp, väljendusvaeselt ütlev uurimine ei võimalda koguse põhjal mahuliselt piisaval määral ja ulatuses paljundada ohtruslikku mastaapakadeemilist sõnalauselist vohangut, mis oma rikkalikus külluses suudaks jõulislikult võimekalt filosoofiliselt tarkuselembest masturbatiiv-pihulist sõnaonaneerimist rahuldaval määral täide viia, mille tagajärjekaks tulemuseks on nörritav, anti-akadeemilisvastane vajadus redutseerida taandavalt arusaadavasse, selgesõnalisse väljendusvormi praktiliselt konkreetne ning mõistetav mõtlusideeline arusaamus. Milline olukord on pleonastile äärmiselt vastuvõetamatu.
(Tänud Märtenile hüppelaua eest.)
August 1, 2011
Võrdleva Tähtsusetuse Kool
„See on Diotallevi,“ ütles Belbo meid tutvustades.
„Ah, te olete siin seda Templirüütlite asja arutamas. Tunnen kaasa. Tead, Jacopo, mulle tuli üks päris hea pähe: linnaplaneerimine mustlastele.“
„Suurepärane,“ ütles Belbo imetlevalt. „Mul on kah üks: Asteegi ratsutamiskunst.“
„Oivaline. Aga kas see läheb Potiosektsiooni või Adynata alla?“
„Vaatame järele,“ ütles Belbo. Ta tuhlas sahtlis ringi ja võttis välja mõned paberilehed. „Potiosektsioon...“ Ta vaatas minu poole ja märkas mu hämmeldust. „Potiosektsioon on, nagu kõik loomulikult teavad, supi viilutamise kunst. Ei, ei,“ ütles ta Diotallevile. „Tegemist ei ole mitte osakonna vaid teemaga, nagu mehhaaniline avunkulogratulatsioon või pülokatabaas. Nad kõik käivad Tetrapüloktoomia alla.“
„Misasi on tetra...?“ küsisin ma.
„Juuksekarva neljaks lõhkiajamise kunst. Ehk siis kasutute tehnikate osakond. Näiteks mehaaniline avunkulogratulatsioon on sellest, kuidas ehitada masinaid onude tervitamiseks. Me pole aga kindlad, kas pülokatabaas käib kah siia, sest see on juuksekarva otsas rippumise kunst. See nagu poleks täiesti kasutu.“
„Olgu, härrased,“ ütlesin, „Ma annan alla. Millest paganast te räägite?“
„Noh, meil Diotalleviga on kavas reformida kõrgharidust. Võrdleva Tähtsusetuse Kool, kus antakse kasutuid või võimatuid kursusi. Kooli eesmärgiks on välja lasta uurijaid, kes oleksid võimelised lõpmatult suurendama ebavajalike teemavaldkondade hulka.“
„Ja kui mitu osakonda teil on?“
„Praegu neli, aga neist jagub arvatavasti kogu õppekavaks. Tetrapüloktoomia osakonnal on ettevalmistav funktsioon, tema eesmärgiks on juurutada tähtsusetuse tunnetamist. Teine tähtis osakond on Adynata ehk Impossibilia. Nagu näiteks linnaplaneerimine mustlastele. Selle distsipliini tuumaks on mõista mingi asja absurdsuse aluseid. Meil on kursused morse süntaksist, Antarktika põllumajanduse ajaloost, Lihavõttesaare maalikunsti ajaloost, kaasaegsest Sumeri kirjandusest, Montessori hindepanemisest, Assüüria-Babüloonia filateeliast, rattapõhistest tehnoloogiatest Kolumbuse-eelsetes impeeriumites ja tummfilmi foneetikast.“
„Kuidas oleks massipsühholoogiaga Saharas?“
„Suurepärane,“ ütles Belbo.
Diotallevi noogutas. „Te peaksite meiega liituma. Poisil on annet, või mis, Jacopo?“
„Jah, ma nägin seda kohe. Eile õhtul moodustas ta suure osavusega mõned idiootsed argumendid. Aga läheme edasi. Mis me Oksümoroonika osakonda panime? Ma ei leia oma märkmeid üles.“
Diotallevi võttis taskust väikese sedeli ja silmitses mind sõbraliku üleolekuga. „Nagu nimigi viitab, on Oksümoroonikas tähtis enesega vastuolu. Sellepärast ma arvangi, et linnaplaneerimine mustlastele käib siia.“
„Ei,“ ütles Belbo. „Ainult siis, kui see oleks rändlinnade planeerimine. Adynata tegeleb empiiriliste võimatustega, Oksümoroonika aga vastuoludega mõistetes.“
„Võibolla. Aga mis kursused me Oksümoroonika alla panime? Ah jah, siin nad on: revolutsiooni traditsioonid, demokraatlik oligarhia, parmenideslik dünaamika, herakleitoslik staatika, Sparta sübariitika, tautoloogiline dialektika, Boole’i eristika.“
Ma ei suutnud jätta vahele torkamast: „Kuidas oleks õigekirjavigade grammatikaga?“
„Suurepärane!“ ütlesid mõlemad ja märkisid selle üles.
- Umberto Eco, "Foucault's Pendulum".
„Ah, te olete siin seda Templirüütlite asja arutamas. Tunnen kaasa. Tead, Jacopo, mulle tuli üks päris hea pähe: linnaplaneerimine mustlastele.“
„Suurepärane,“ ütles Belbo imetlevalt. „Mul on kah üks: Asteegi ratsutamiskunst.“
„Oivaline. Aga kas see läheb Potiosektsiooni või Adynata alla?“
„Vaatame järele,“ ütles Belbo. Ta tuhlas sahtlis ringi ja võttis välja mõned paberilehed. „Potiosektsioon...“ Ta vaatas minu poole ja märkas mu hämmeldust. „Potiosektsioon on, nagu kõik loomulikult teavad, supi viilutamise kunst. Ei, ei,“ ütles ta Diotallevile. „Tegemist ei ole mitte osakonna vaid teemaga, nagu mehhaaniline avunkulogratulatsioon või pülokatabaas. Nad kõik käivad Tetrapüloktoomia alla.“
„Misasi on tetra...?“ küsisin ma.
„Juuksekarva neljaks lõhkiajamise kunst. Ehk siis kasutute tehnikate osakond. Näiteks mehaaniline avunkulogratulatsioon on sellest, kuidas ehitada masinaid onude tervitamiseks. Me pole aga kindlad, kas pülokatabaas käib kah siia, sest see on juuksekarva otsas rippumise kunst. See nagu poleks täiesti kasutu.“
„Olgu, härrased,“ ütlesin, „Ma annan alla. Millest paganast te räägite?“
„Noh, meil Diotalleviga on kavas reformida kõrgharidust. Võrdleva Tähtsusetuse Kool, kus antakse kasutuid või võimatuid kursusi. Kooli eesmärgiks on välja lasta uurijaid, kes oleksid võimelised lõpmatult suurendama ebavajalike teemavaldkondade hulka.“
„Ja kui mitu osakonda teil on?“
„Praegu neli, aga neist jagub arvatavasti kogu õppekavaks. Tetrapüloktoomia osakonnal on ettevalmistav funktsioon, tema eesmärgiks on juurutada tähtsusetuse tunnetamist. Teine tähtis osakond on Adynata ehk Impossibilia. Nagu näiteks linnaplaneerimine mustlastele. Selle distsipliini tuumaks on mõista mingi asja absurdsuse aluseid. Meil on kursused morse süntaksist, Antarktika põllumajanduse ajaloost, Lihavõttesaare maalikunsti ajaloost, kaasaegsest Sumeri kirjandusest, Montessori hindepanemisest, Assüüria-Babüloonia filateeliast, rattapõhistest tehnoloogiatest Kolumbuse-eelsetes impeeriumites ja tummfilmi foneetikast.“
„Kuidas oleks massipsühholoogiaga Saharas?“
„Suurepärane,“ ütles Belbo.
Diotallevi noogutas. „Te peaksite meiega liituma. Poisil on annet, või mis, Jacopo?“
„Jah, ma nägin seda kohe. Eile õhtul moodustas ta suure osavusega mõned idiootsed argumendid. Aga läheme edasi. Mis me Oksümoroonika osakonda panime? Ma ei leia oma märkmeid üles.“
Diotallevi võttis taskust väikese sedeli ja silmitses mind sõbraliku üleolekuga. „Nagu nimigi viitab, on Oksümoroonikas tähtis enesega vastuolu. Sellepärast ma arvangi, et linnaplaneerimine mustlastele käib siia.“
„Ei,“ ütles Belbo. „Ainult siis, kui see oleks rändlinnade planeerimine. Adynata tegeleb empiiriliste võimatustega, Oksümoroonika aga vastuoludega mõistetes.“
„Võibolla. Aga mis kursused me Oksümoroonika alla panime? Ah jah, siin nad on: revolutsiooni traditsioonid, demokraatlik oligarhia, parmenideslik dünaamika, herakleitoslik staatika, Sparta sübariitika, tautoloogiline dialektika, Boole’i eristika.“
Ma ei suutnud jätta vahele torkamast: „Kuidas oleks õigekirjavigade grammatikaga?“
„Suurepärane!“ ütlesid mõlemad ja märkisid selle üles.
- Umberto Eco, "Foucault's Pendulum".
July 17, 2011
Looduse petukaup
"Ma sain jälle kord aru, milline petukaup on loodus. Isegi kui lumi ära ei sula, pakub ta vaevu mingeid keelelisi või emotsionaalseid motiive: tema vaieldamatust monotoonsusest saab täielikult aru ka kodust lahkumata. Loodus on tühi ja kõle; ainult filistrid näevad seal midagi, vaesed vennikesed, kes peavad muudkui sellest jahuma. Näiteks metsadel puudub igasugune temaatiline potentsiaal ja kõik allpool 1500 meetrit on täiesti ajast ja arust, sest Piz Palüd võib kinos marga eest vahtida... Hoidke loodusest eemale! Ta ajab teil mõtted sassi ja mõjub teie stiilile erakordselt halvasti! Natura – otse loomulikult naissoost! Tahab ikka ainult mehest seemet välja pigistada, temaga paarituda ja teda kurnata. Kas loodus on üldse loomulik? Ta alustab midagi ja jätab siis kõrvale, sama palju on katkestusi kui algatusi, suunamuutusi, läbikukkumisi, hülgamisi, vastuolusid, välgatusi, mõttetuid surmasid, eksperimente, mänge, näivusi – ta on õpikunäide ebaloomulikkusest! Ja ta on ka tavatult vaevaline, läheb ülesmäge, allamäge: tõusud, mis end vastastikku tühistavad, tuhmuvad vaated, varem tundmatud vaatluskohad, mis otsekohe unustatakse – lühidalt, idiootsus!"
- Gottfried Benn
"Beethovenist – Kanti eetikas ma pean eriti kahtlaseks „väärikust“, mida nad autonoomia nimel inimesele omistavad. Moraalse enesemääramise võime on inimesele omistatud absoluutse eelisena – kõlbelise kasumina –, samas kui seda kasutatakse salaja domineerimise, nimelt looduse üle domineerimise legitimeerimiseks. Just see on tegelikuks aspektiks transtsendentaalsele väitele, et inimene võib dikteerida looduse seadusi. Kanti puhul märgistab eetiline väärikus erinevusi. See on sihitud loomade vastu. Implitsiitselt väljutab see inimese loodusest, nii et tema inimlikkus ähvardab kogu aeg ebainimlikku tagasi langeda. Kaastundele ei jää siin mingit ruumi. Kantiaani jaoks ei ole midagi vastikumat kui meenutada talle inimese sarnasust loomadega. See tabu on alati töös, kui idealist pragab materialisti. Loomad mängivad idealistlikus süsteemis sisuliselt sama rolli kui juudid fašismis. Sõimata inimest loomaks – see ongi tõeline idealism. Keelata loomadele lunastuse võimalikkust absoluutselt ja iga hinna eest on tema metafüüsika puutumatuks piiriks. – Ja Beethoveni sünged aspektid on seotud just täpselt sellega."
- Theodor Adorno, Beethoven: The Philosophy of Music
- Gottfried Benn
"Beethovenist – Kanti eetikas ma pean eriti kahtlaseks „väärikust“, mida nad autonoomia nimel inimesele omistavad. Moraalse enesemääramise võime on inimesele omistatud absoluutse eelisena – kõlbelise kasumina –, samas kui seda kasutatakse salaja domineerimise, nimelt looduse üle domineerimise legitimeerimiseks. Just see on tegelikuks aspektiks transtsendentaalsele väitele, et inimene võib dikteerida looduse seadusi. Kanti puhul märgistab eetiline väärikus erinevusi. See on sihitud loomade vastu. Implitsiitselt väljutab see inimese loodusest, nii et tema inimlikkus ähvardab kogu aeg ebainimlikku tagasi langeda. Kaastundele ei jää siin mingit ruumi. Kantiaani jaoks ei ole midagi vastikumat kui meenutada talle inimese sarnasust loomadega. See tabu on alati töös, kui idealist pragab materialisti. Loomad mängivad idealistlikus süsteemis sisuliselt sama rolli kui juudid fašismis. Sõimata inimest loomaks – see ongi tõeline idealism. Keelata loomadele lunastuse võimalikkust absoluutselt ja iga hinna eest on tema metafüüsika puutumatuks piiriks. – Ja Beethoveni sünged aspektid on seotud just täpselt sellega."
- Theodor Adorno, Beethoven: The Philosophy of Music
May 12, 2011
Mina arvan, et...
Lihtne käibeväljend "mina arvan et…" osutab oma väljenduse poolest kolmele eri meelsusele, tunnetusele või seisukohavõtule: kindlusele, kõhklusele ja vaatenurgale. Need kolm järku kalduvad (kui on lootust) ajapikku, inimese arenedes ja teadmiste kasvades üks teiseks üle minema.
Alguses väljendab "mina arvan et…" kindlameelsust ja veendumust. Ta osutab arusaamale, et ütleja arvamus on teiste omadest õigem ja parem just nimelt sellepärast, et ta on ütleja oma. Tegemist on paikapanemisega, enda seisukoha ülimuslikkuse deklaratsiooniga. Enamasti tuleb see teadmiste ja kogemuse puudulikkusest, alternatiivide ja eri seisukohtade mittetundmisest. On omamoodi imelik, ehkki inimlik, nii inimlik, et kõhklus ja ebakindlus kasvavad enamasti teadmiste kasvades, mitte ei ole enda väheseid teadmisi tunnetava inimese loomuldasa tulev seisukoht.
Edasi saabki sellest fraasist kõhkluse väljendus, enda ebakindluse ja teadmatuse esiletoomine. Nii räägib inimene, kes adub maailma ja teadmiste paljusust ega suuda enam mõnd seisukohta täie veendumusega kaitsta. "Mina arvan et…" on nüüd tagasihoidlikkuse märk, enda arvamuste jõu kahandamise ja tinglikustamise viis.
Viimaks muutub fraas konkreetse perspektiivi esitamise vahendiks. Ta hakkab markeerima öeldut kui üht valikut eri seisukohtade seast, kuid enam mitte kõhklemisi, vaid täie teadmisega ja muid seisukohti mõistes, mis on või võivad olla ütleja jaoks sama pädevad kui ta enda valitu, mistõttu ta peab vajalikuks osutada, et tema esitatud seisukoht on valitud teadlikult. "Mina arvan et…" näitab nüüd teadmispõhist otsust pooldada paljudest läbimõeldud variantidest üht konkreetset, mis aga asetub teiste kõrvale ning alustab (või praktikas pigem jätkab) nendega suhestumist.
"Mina arvan et…" kolm faasi on kindlus – kõhklus – vaatenurk.
Alguses väljendab "mina arvan et…" kindlameelsust ja veendumust. Ta osutab arusaamale, et ütleja arvamus on teiste omadest õigem ja parem just nimelt sellepärast, et ta on ütleja oma. Tegemist on paikapanemisega, enda seisukoha ülimuslikkuse deklaratsiooniga. Enamasti tuleb see teadmiste ja kogemuse puudulikkusest, alternatiivide ja eri seisukohtade mittetundmisest. On omamoodi imelik, ehkki inimlik, nii inimlik, et kõhklus ja ebakindlus kasvavad enamasti teadmiste kasvades, mitte ei ole enda väheseid teadmisi tunnetava inimese loomuldasa tulev seisukoht.
Edasi saabki sellest fraasist kõhkluse väljendus, enda ebakindluse ja teadmatuse esiletoomine. Nii räägib inimene, kes adub maailma ja teadmiste paljusust ega suuda enam mõnd seisukohta täie veendumusega kaitsta. "Mina arvan et…" on nüüd tagasihoidlikkuse märk, enda arvamuste jõu kahandamise ja tinglikustamise viis.
Viimaks muutub fraas konkreetse perspektiivi esitamise vahendiks. Ta hakkab markeerima öeldut kui üht valikut eri seisukohtade seast, kuid enam mitte kõhklemisi, vaid täie teadmisega ja muid seisukohti mõistes, mis on või võivad olla ütleja jaoks sama pädevad kui ta enda valitu, mistõttu ta peab vajalikuks osutada, et tema esitatud seisukoht on valitud teadlikult. "Mina arvan et…" näitab nüüd teadmispõhist otsust pooldada paljudest läbimõeldud variantidest üht konkreetset, mis aga asetub teiste kõrvale ning alustab (või praktikas pigem jätkab) nendega suhestumist.
"Mina arvan et…" kolm faasi on kindlus – kõhklus – vaatenurk.
April 28, 2011
Tagantkäeplatonism
Pärast mu arvustusenatukese ilmumist Sirbis, kus puudutasin põgusalt "tagantkäeplatonismi", teatas academia.edu mulle, et seda sõna on netist korduvalt otsitud, aga nagu näha, ei ole seda uudisterminit varem õigupoolest kasutatud. Rikastagem siis keelt selle hädatarviliku mõtteheuristikaga. Algne mõiste, "platonic backhand", pärineb N. Kaherine Hayles'i raamatust "How We Became Posthuman", ja kunagi kirjutasin sellest nii (akadeemilisviisakad viited praakisin välja, mis neist siin väga ikka tolku):
"„Tagantkäeplatonism“, mida Whitehead nimetas „valesti omistatud konkreetsuse eksituseks“ on üks eripärane mõttevõte, omamoodi pahupidipööramine, kus abstraktne aetakse segamini konkreetsega. Tagantkäeplatonism töötab nii, et maailma kärarikkast paljususest tuletatakse kõigepealt lihtsustatud abstraktsioon, seejärel tehakse ümberpööre ja abstraktsioon kehtestatakse algupärase vormina, millest maailma paljusus tuleneb. Nii toimib kujutlus, mis privilegeerib abstraktset kui tõelist Reaalsust ning püüab vähendada praktilise, ainelise, tajutava konkreetsuse olulisust. Tegemist on ratsionalistlikule, transtsendentaalsele filosoofiale omase võttega, mille järgi abstraktsete entiteetide ülesandeks on seletada, kuna just see abstraktne (olgu ta Olemine, Jumal, asjad-iseendas, Subjekt vms) põhistab konkreetset. Transtsendentaalne filosoofia lähtub seisukohast, et nähtumuste all on mingi neid põhjustav printsiip, mis tekitab kõik kogetava, jäädes ise aga varju: see on printsiip, mis teeb tajutavaks, mõeldavaks, tunnetatavaks, kuid ei ilmuta end aga kunagi oma iseolemises, nii et juurdepääs transtsendentaalsele — nähtumusi põhjustavatele vormidele või subjekti tunnetust põhistavatele tingimustele — on alati tuletuslik, järelduslik. Et säärast lahutust seletada või ületada, otsib transtsendentaalne mõte mingit protsessi, mis tekitab kogetavat ja tajutavat selle alati juba ette kättesaamatuks kujutletud vormi alusel.
Kui selline tõlgendusviis rakendub kultuuri- või ühiskonnateadustes, konkretiseerib see teaduse moodustatud abstraktsioonid, olgu nendeks „kultuur“ või „struktuur“ või midagi muud, ning kujutab neid, nagu Bourdieu kirjutab, „sotsiaalset mõjukust omavate realiteetidena, mis on võimelised tegutsema justkui ajalooliste tegude eest vastutavad agendid või siis jõuna, mis on võimeline piirama praktikat“. Teaduse poolt uuritavad entiteedid lahutatakse abstraheerimise teel kogemuslikest või tajumuslikest nähtustest, mis ometigi on ainus antus ühele kogevale olendile, ja niisugused abstraktsioonid, kujuteldavad „asjad iseendas“ saavad meeletaju põhjustajaiks, kausaalseiks agentideks, mis ise oma loomuses jäävad aga igavesti varjule, „nii et see, mis on vaid mõistuse protseduur meeletaju tõlkimisel diskursiivseks teadmiseks, on muudetud looduse enda fundamentaalseks tunnusjooneks“, nagu Whitehead seda kommenteerib. Nietzschegi pahandas tolle filosoofilise mõtte kurjajuure peale: tagantkäeplatonism „seisneb viimase ja esimes segiajamises. Nad [filosoofid] võtavad selle, mis tuleb lõpus (õnnetuseks! sest see ei peaks üldse tulema!), „kõige kõrgemad ideed“, mis tähendab kõige universaalsemaid, kõige tühjemaid ideid, hajuva tegelikkuse viimseid uduriismeid — ja asetavad need algusesse, kui alguse“.
Lühidalt, tagantkäeplatonismi puhul tuletatakse esmalt konkreetseid nähtusi, elu mitmekesisust uurides ja neist nähtustest ajutist, ainulaadset, kordumatut ja seetõttu „kõrvalist“ maha lihvides lihtsustatud ja üldistatud kirjeldus. Seejärel aga pööratakse nii saadud üldine kirjeldus seletuseks: väidetakse, et tegemist on just sellega, mis algse mitmekesisuse põhjustas. Kui algselt on tegeliku elu kirevus, nüansseeritus, varieeruvus, tema loomingulisus ja pidev muutlikkus asi, mis lihtsustatud kirjelduse käigus kaduma läheb, siis pärast tagantkäeplatonismi rakendamist saab sellest kirevusest lihtsalt tema all oleva üldise invariandi üks konkreetne realisatsioon, variant, tühipaljas praktika struktuuri objektiivsel pinnal. Tuletatud mudelist saab kausaalne agent, kirjeldusest põhjustaja. Tulemuseks on „sotsiaalse elukunsti akademism“, nagu Bourdieu seda nimetas, mis, uskudes end olevat tegelikest praktikatest tuletanud nendesamade praktikate produtseerimise printsiibid, „võtab ära arusaamise praktika loogikast selsamal hetkel, kui ta üritab seda pakkuda“."
"„Tagantkäeplatonism“, mida Whitehead nimetas „valesti omistatud konkreetsuse eksituseks“ on üks eripärane mõttevõte, omamoodi pahupidipööramine, kus abstraktne aetakse segamini konkreetsega. Tagantkäeplatonism töötab nii, et maailma kärarikkast paljususest tuletatakse kõigepealt lihtsustatud abstraktsioon, seejärel tehakse ümberpööre ja abstraktsioon kehtestatakse algupärase vormina, millest maailma paljusus tuleneb. Nii toimib kujutlus, mis privilegeerib abstraktset kui tõelist Reaalsust ning püüab vähendada praktilise, ainelise, tajutava konkreetsuse olulisust. Tegemist on ratsionalistlikule, transtsendentaalsele filosoofiale omase võttega, mille järgi abstraktsete entiteetide ülesandeks on seletada, kuna just see abstraktne (olgu ta Olemine, Jumal, asjad-iseendas, Subjekt vms) põhistab konkreetset. Transtsendentaalne filosoofia lähtub seisukohast, et nähtumuste all on mingi neid põhjustav printsiip, mis tekitab kõik kogetava, jäädes ise aga varju: see on printsiip, mis teeb tajutavaks, mõeldavaks, tunnetatavaks, kuid ei ilmuta end aga kunagi oma iseolemises, nii et juurdepääs transtsendentaalsele — nähtumusi põhjustavatele vormidele või subjekti tunnetust põhistavatele tingimustele — on alati tuletuslik, järelduslik. Et säärast lahutust seletada või ületada, otsib transtsendentaalne mõte mingit protsessi, mis tekitab kogetavat ja tajutavat selle alati juba ette kättesaamatuks kujutletud vormi alusel.
Kui selline tõlgendusviis rakendub kultuuri- või ühiskonnateadustes, konkretiseerib see teaduse moodustatud abstraktsioonid, olgu nendeks „kultuur“ või „struktuur“ või midagi muud, ning kujutab neid, nagu Bourdieu kirjutab, „sotsiaalset mõjukust omavate realiteetidena, mis on võimelised tegutsema justkui ajalooliste tegude eest vastutavad agendid või siis jõuna, mis on võimeline piirama praktikat“. Teaduse poolt uuritavad entiteedid lahutatakse abstraheerimise teel kogemuslikest või tajumuslikest nähtustest, mis ometigi on ainus antus ühele kogevale olendile, ja niisugused abstraktsioonid, kujuteldavad „asjad iseendas“ saavad meeletaju põhjustajaiks, kausaalseiks agentideks, mis ise oma loomuses jäävad aga igavesti varjule, „nii et see, mis on vaid mõistuse protseduur meeletaju tõlkimisel diskursiivseks teadmiseks, on muudetud looduse enda fundamentaalseks tunnusjooneks“, nagu Whitehead seda kommenteerib. Nietzschegi pahandas tolle filosoofilise mõtte kurjajuure peale: tagantkäeplatonism „seisneb viimase ja esimes segiajamises. Nad [filosoofid] võtavad selle, mis tuleb lõpus (õnnetuseks! sest see ei peaks üldse tulema!), „kõige kõrgemad ideed“, mis tähendab kõige universaalsemaid, kõige tühjemaid ideid, hajuva tegelikkuse viimseid uduriismeid — ja asetavad need algusesse, kui alguse“.
Lühidalt, tagantkäeplatonismi puhul tuletatakse esmalt konkreetseid nähtusi, elu mitmekesisust uurides ja neist nähtustest ajutist, ainulaadset, kordumatut ja seetõttu „kõrvalist“ maha lihvides lihtsustatud ja üldistatud kirjeldus. Seejärel aga pööratakse nii saadud üldine kirjeldus seletuseks: väidetakse, et tegemist on just sellega, mis algse mitmekesisuse põhjustas. Kui algselt on tegeliku elu kirevus, nüansseeritus, varieeruvus, tema loomingulisus ja pidev muutlikkus asi, mis lihtsustatud kirjelduse käigus kaduma läheb, siis pärast tagantkäeplatonismi rakendamist saab sellest kirevusest lihtsalt tema all oleva üldise invariandi üks konkreetne realisatsioon, variant, tühipaljas praktika struktuuri objektiivsel pinnal. Tuletatud mudelist saab kausaalne agent, kirjeldusest põhjustaja. Tulemuseks on „sotsiaalse elukunsti akademism“, nagu Bourdieu seda nimetas, mis, uskudes end olevat tegelikest praktikatest tuletanud nendesamade praktikate produtseerimise printsiibid, „võtab ära arusaamise praktika loogikast selsamal hetkel, kui ta üritab seda pakkuda“."
March 23, 2011
Vahepala IV: Seletab, miks asjad iseendas saavad meie abitagi ise hästi hakkama
"Asjad iseendas? Aga nendega on kõik korras, tänan küsimast. Ja kuidas teil läheb? Te kurdate asjade üle, mis ei ole teie auväärse pilgu alla sattunud? Te tunnete, et neil asjadel jääb vajaka teie teadvuse valgusest? Aga kui te jäite täna hommikul ilma sebrade kappavast vabadusest savannis, siis on see teie enda mure; sebrad ei kahetse, et teid kohal polnud, ja nagunii te oleksite hakanud neid kodustama, tapma, fotografeerima või uurima. Asjad iseendas ei ole millestki ilma, täpselt samamoodi nagu Aafrika ei olnud valgetest ilma, enne kui need kohale jõudsid. Siiski on võimalik panna kahetsema neid, kes said ilma teieta väga hästi hakkama, et teid kohal ei ole. Kui asjad redutseerida eimiskiks, anuvad nad, et te neist teadlikud oleksite ja paluvad, et te nad koloniseeriksite. Nende elu ripub juuksekarva otsas, teie tähelepanu juuksekarva otsas. Maailma vaatemäng hakkab keerlema ümber teie teadvuse. Aga kes selle vaatemängu loob? Crusoe oma saarel, Aadam oma aias. Milline õnn, et te olete lunastajate ja nimeandjatena kohal. Ilma teieta taanduks too niinimetatud "maailm" eimiskiks. Teie olete Zorrod, Tarzanid, Kantid, leskede valvurid ja orvuksjäänud asjade kaitsjad.
Kahtlemata on tükk tegemist, et maailm igal hommikul eimiskist välja pigistada, abiks vaid biitseps ja transtsendentaalne ego. Kogu selle rühmamise peale hakkab Crusoe’l oma saarel igav ja ta muutub üksildaseks. Ja öösel, kui te magate, mis saab siis neist asjadest, mille te olete hüljanud? Üsna varsi te eksite mitteteadvuse džunglisse ära. Nii on teie kangelased kahekordselt õnnetud. Tummad ja tühjad asjad iseendas, oota neilt nende igapäevast leiba, samas kui öösel on teie kangelased kui jõuetud üliinimesed, kes söövad iseenda maksa ja jätavad oma ülesanded täitmata.
Mis juhtuks, kui me selle asemel arvaksime, et omaette jäänud asjadel ei ole mitte midagi puudu? Näiteks kuidas on selle puuga, mida mõned nimetavad Wellingtonia-ks? Tema tugevus ja ta arvamused ulatuvad ainult niikaugele, kui ta ulatub ise. Ta täidab oma maailma koorejumalate ja mahladeemonitega. Kui tal ka midagi puudu on, siis väga tõenäoliselt ei ole see teie. Teie kes te metsi maha raiute ei ole puude jumalad. Puu näitab, mida ta suudab, ja seda tehes ta avastab, mida suudavad kõik need jõud, mille ta omaks võttis. Te naerate, sest ma omistan talle liiga palju leidlikkust? Sest te suudate ta mootorsaega viie minutiga maha võtta? Aga ärge veel naerge midagi. Ta on teist vanem. Teie esivanemad panid ta rääkima ammu enne kui teie ta vaikima sundisite. Varsti on teie sael võibolla kütus otsas. Siis on ehk puul ja ta karboniaegsetel liitlastel võimalik teid te kangusest tühjaks imeda. Siiamaani ei ole ta ei võitnud ega kaotanud, sest kumbki neist määrab ära selle mängu ja ajavahemiku, milles tema kasu ja kahju tuleb mõõta.
Me ei saa eitada, et tegemist on jõuga, sest me oleme alati olnud puudega seotud, ükskõik kui kaugele minevikku me ka vaatame. Me oleme nendega loendamatutel viisidel liite sõlminud. Me ei saa enda kehasid, maju, mälestusi, tööriistu ja müüte lahti harutada nende oksakohtadest, koorest ja kasvurõngastest. Te kõhklete, sest ma luban sellel puul kõnelda? Aga meie keel on lehine ja me kõik liigume ooperist haua poole plankudel ja kastides. Kui te ei soovi kõige sellega arvestada, siis te ei oleks üldse pidanud hakkama puudega sekeldama. Te väidate, et teie olete see, kes määrab ära selle liidu? Kuid see illusioon on omane kõikidele neile, kes domineerivad ja koloniseerivad. Seda jagavad igat masti idealistid. Te lehvitate oma lepingut ja väidate, et puu on teiega seotud "puhtalt ekspluatiivsesse suhtesse", et ta on "pelk kaubavaru". Puhas objekt, puhas ori, puhas olend, te ütlete, et puu ei sõlminud teiega lepingut. Aga kui te juba olete hakanud puudega sekeldama, siis kuidas te teate, et nad ei kasuta teid ära oma hämarate plaanide teostamiseks?
Kes ütles teile, et inimene on olemise karjane? Paljud jõud tahaksid karjatada ja teisi juhtida, kui nood pügamiseks ja pesemiseks üheskoos taranditesse voorivad. Ja üleüldse, karjaseid polegi olemas. Meid on liiga palju ja me oleme liiga otsustusvõimetud, et ühineda ühtseks teaduvseks, mis oleks piisavalt tugev, et vaigistada kõik teised toimijad. Kuna te vaigistate kõik asjad, millest te kõnelete, siis miks ei lase te neil rääkida omaette sellest, mis neil mõttes on, nagu täiskasvanud? Miks te nii hirmul olete? Mida te üritate päästa? Kas te tõesti naudite nii väga Prometheuse kahekordset piina?"
Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.
Kahtlemata on tükk tegemist, et maailm igal hommikul eimiskist välja pigistada, abiks vaid biitseps ja transtsendentaalne ego. Kogu selle rühmamise peale hakkab Crusoe’l oma saarel igav ja ta muutub üksildaseks. Ja öösel, kui te magate, mis saab siis neist asjadest, mille te olete hüljanud? Üsna varsi te eksite mitteteadvuse džunglisse ära. Nii on teie kangelased kahekordselt õnnetud. Tummad ja tühjad asjad iseendas, oota neilt nende igapäevast leiba, samas kui öösel on teie kangelased kui jõuetud üliinimesed, kes söövad iseenda maksa ja jätavad oma ülesanded täitmata.
Mis juhtuks, kui me selle asemel arvaksime, et omaette jäänud asjadel ei ole mitte midagi puudu? Näiteks kuidas on selle puuga, mida mõned nimetavad Wellingtonia-ks? Tema tugevus ja ta arvamused ulatuvad ainult niikaugele, kui ta ulatub ise. Ta täidab oma maailma koorejumalate ja mahladeemonitega. Kui tal ka midagi puudu on, siis väga tõenäoliselt ei ole see teie. Teie kes te metsi maha raiute ei ole puude jumalad. Puu näitab, mida ta suudab, ja seda tehes ta avastab, mida suudavad kõik need jõud, mille ta omaks võttis. Te naerate, sest ma omistan talle liiga palju leidlikkust? Sest te suudate ta mootorsaega viie minutiga maha võtta? Aga ärge veel naerge midagi. Ta on teist vanem. Teie esivanemad panid ta rääkima ammu enne kui teie ta vaikima sundisite. Varsti on teie sael võibolla kütus otsas. Siis on ehk puul ja ta karboniaegsetel liitlastel võimalik teid te kangusest tühjaks imeda. Siiamaani ei ole ta ei võitnud ega kaotanud, sest kumbki neist määrab ära selle mängu ja ajavahemiku, milles tema kasu ja kahju tuleb mõõta.
Me ei saa eitada, et tegemist on jõuga, sest me oleme alati olnud puudega seotud, ükskõik kui kaugele minevikku me ka vaatame. Me oleme nendega loendamatutel viisidel liite sõlminud. Me ei saa enda kehasid, maju, mälestusi, tööriistu ja müüte lahti harutada nende oksakohtadest, koorest ja kasvurõngastest. Te kõhklete, sest ma luban sellel puul kõnelda? Aga meie keel on lehine ja me kõik liigume ooperist haua poole plankudel ja kastides. Kui te ei soovi kõige sellega arvestada, siis te ei oleks üldse pidanud hakkama puudega sekeldama. Te väidate, et teie olete see, kes määrab ära selle liidu? Kuid see illusioon on omane kõikidele neile, kes domineerivad ja koloniseerivad. Seda jagavad igat masti idealistid. Te lehvitate oma lepingut ja väidate, et puu on teiega seotud "puhtalt ekspluatiivsesse suhtesse", et ta on "pelk kaubavaru". Puhas objekt, puhas ori, puhas olend, te ütlete, et puu ei sõlminud teiega lepingut. Aga kui te juba olete hakanud puudega sekeldama, siis kuidas te teate, et nad ei kasuta teid ära oma hämarate plaanide teostamiseks?
Kes ütles teile, et inimene on olemise karjane? Paljud jõud tahaksid karjatada ja teisi juhtida, kui nood pügamiseks ja pesemiseks üheskoos taranditesse voorivad. Ja üleüldse, karjaseid polegi olemas. Meid on liiga palju ja me oleme liiga otsustusvõimetud, et ühineda ühtseks teaduvseks, mis oleks piisavalt tugev, et vaigistada kõik teised toimijad. Kuna te vaigistate kõik asjad, millest te kõnelete, siis miks ei lase te neil rääkida omaette sellest, mis neil mõttes on, nagu täiskasvanud? Miks te nii hirmul olete? Mida te üritate päästa? Kas te tõesti naudite nii väga Prometheuse kahekordset piina?"
Bruno Latour, "The Pasteurization of France", 1984.
March 21, 2011
1914: Üks või mitu hunti?
"Tol päeval tõusis Huntmees kušetilt iseäranis väsinult. Ta teadis, et Freud oskab geniaalselt tõde riivata ja sellest siis mööda minna, täites tühimiku seejärel assotsiatsioonidega. Ta teadis, et Freud ei tea mitte midagi huntidest, ega muidugi mitte aanustest. Ainsa asjana mõistis Freud seda, mis on koer ja mis koera saba. Sellest ei piisanud. Sellest ei hakkagi piisama. Huntmees teadis, et Freud kuulutab ta varsti terveks, aga et asi ei ole sugugi nii ja tema ravimine kestab Brunswicki, Lacani, Leclaire’i käe all terve igaviku edasi. Lõpuks teadis ta veel, et parajasti ta hakkas omandama tõelist pärisnime, Huntmeest, tema enda nimest õigemat nime, kuna see saavutab kõige kõrgemat järku singulaarsuse, tajudes silmapilgu vältel üldist paljusust: hundid. Ta teadis, et seda uut ja tõelist pärisnime hakatakse moonutama ja valesti kirjutama, patronüümiks ümber ristima.
Freud aga kirjutab selle peale omalt poolt mõned märkimisväärsed leheküljed. Täiesti praktilised leheküljed: oma 1915. aasta artikli "Mitteteadvus", mis tegeleb erinevusega neuroosi ja psühhoosi vahel. Freud ütleb, et hüsteerikud või kinnismõtlejad on inimesed, kes on võimelised võrdlema globaalselt sokki ja vagiinat, armi ja kastratsiooni, jne. Kahtlemata nad aduvad objekti globaalselt ja tajuvad selle kadumist ühteaegu. Kuid neurootikule ei tuleks kunagi pähe haarata nahka erootiliselt kui pooride, väikeste täppide, väikeste armide või mustade aukude paljusust, või haarata sokki erootiliselt kui pistete paljusust. Psühhootik suudab: "arvatavasti takistab nende väikeste urgete paljusus teda kasutamast neid naise suguelundi aseainena."[1] Võrrelda sokki vagiinaga on OK, seda tehakse kogu aeg, aga peab olema vaimuhaige, et võrrelda pistete puhast kogumikku väljatäie vagiinadega: nii ülteb Freud. Tegemist on tähtsa kliinilise avastusega: neuroos ja psühoos erinevad stiili poolest täielikult. Näteks kui Salvador Dali üritab taastada oma luulusid, võib ta pikalt seletada ninasarviku sarvest; sellest hoolimata ei ole ta neurootilist diskursust seljataha jätnud. Aga kui ta hakkab võrdlema kananahka väljatäie tillukeste ninasarviku sarvedega, hakkab meile tunduma, et atmosfäär on muutunud ja et nüüd on hullumeelsus kohal. Kas küsimus on üldse veel võrdlemises? Pigem on tegemist puhta paljususega, mis muudab oma elemente, ehk saab. Mikroloogilisel tasandil "saavad" väikesed mügarad sarvedeks ja sarved väikesteks peenisteks.
Alles on Freud avastanud mitteteadvuse suurima kunsti, molekulaarsete paljususte kunsti, kui juba ta rassib väsimatult, toomaks molaarsed ühtsused tagasi, naasmaks oma tuttavate teemade, isa, peenise, vagiina, suure K-ga Kastratsiooni juurde... (Risoomi avastamise äärel läheb Freud alati paljaste juurte juurde tagasi.) 1915. aasta artikli reduktiivne protseduur on üpris huvitav: ta ütleb, et neurootiku võrdlusi ja tuvastusi juhivad asjade representatsioonid, samas kui psühhootikule ei ole jäänud alles muud kui sõnade representatsioonid (näiteks sõna "auk"). "Asendust ei ole ajendanud mitte sarnasus osutatud asjade vahel, vaid nende väljendamiseks kasutatud sõnade samasus" (lk. 201). Seega kui asjas puudub ühtsus, leiab ühtsuse ja identsuse sõnast. Tuleb märkida, et nimesid kasutatakse laias tähenduses, teisisõnu, nad funktsioneerivad üldiste nimisõnadena, mis tagavad nende poolt allutatud agregaadi ühtlustamise. Pärisnimi ei saa olla muud kui tavalise nimisõna äärmuslik vorm, sisaldades endas iseenda juba ette kodustatud paljusust ja ühendades selle ainulaadseks postuleeritud olendi või objektiga. See seab nii sõnade kui asjade poolel ohtu pärisnime kui intensiivsuse suhte paljususega, mida ta silmapilguga adub. Kui asi pilbastub ja kaotab oma identiteedi, on Freudi jaoks sõna ikka alles, et seda identiteeti taastada või uut välja mõtelda. Freud oletas, et sõna taastab ühtsuse, mida asjadest enam ei leia. Kas me ei ole mitte tunnistajaks ühe järgneva seikluse esimestele liigatustele, milleks on Tähistaja, üks riukalik, despootlik toimleja, mis vahetab mittetähistavad pärisnimed iseendaga välja ja asendab paljusused kadunuks kuulutatud objekti trööstitu ühtsusega?
Me ei ole huntidest kaugel. Sest oma teise niinimetatud psühhootilise episoodi ajal pidas Huntmees pidevat valvet väikeste augukeste või armide muutlikkuse või muutuva raja üle oma nina nahal. Esimese episoodi ajal, mille Freud kuulutab neurootiliseks, rääkis ta unenäost, kus oli puu otsas kuus või seitse hunti, ja joonistas viis. Kes ei teaks tõsiasja, et hundid rändavad karjas? Ainult Freud. Iga lapski teab seda. Freud mitte. Võltsi kõhklusega küsib ta, kuidas me seletaksime tõsiasja, et selles unenäos esineb viis, kuus või seitse hunti? Ta on otsustanud, et tegemist on neuroosiga, niisiis kasutab ta teist reduktiivset protseduuri: vabasid assotsiatsioone asjade representatsioonide tasandil, mitte aga verbaalset kokkuvõtmist sõnade representatsioonide tasandil. Tulemus on sama, sest alati on küsimus isiku või väidetavalt kaduma läinud objekti ühtsuse ja identsuse tagasitoomises. Hundid tuleb nende paljususest puhastada. See operatsioon saavutatakse, seostades unenäo muinasjutuga "Hunt ja seitse kitsetalle" (kellest vaid kuus süüakse ära). Me oleme tunnistajaks Freudi redutseerimisrõõmule; me sõna otseses mõttes näeme, kuidas paljusus huntidest lahkub, võttes kitsede kuju, millel ei ole looga kõige vähematki pistmist. Seitse hunti, mis on vaid kitsetalled. Kuus hunti: seitsmes kits (Huntmees ise) peidab end kellakapis. Viis hunti: ta võis olla näinud oma vanemaid kell viis armatsemas, ja rooma numbrimärk V seostub naise jalgade erootilise laialiajamisega. Kolm hunti: vanemad võisid olla kolm korda armatsenud. Kaks hunti: esimene paaritumine, mida laps võis näha, oli kaks vanemat more ferarum, või vahest isegi kaks koera. Üks hunt: hunt on tegelikult isa, nagu me kõik juba algusest peale teadsime. Null hunti: ta kaotas oma saba, ta ei ole mitte ainult kastreerija, vaid ka kastreeritu. Keda see Freud siin lollitab? Huntidel ei olnud kunagi lootustki pakku pääseda ja oma karja päästa: alati oli juba algusest peale otsustatud, et loomad kõlbavad vaid representeerima vanematevahelist suguühet, või, vastupidi, olla vanematevahelise suguühte poolt representeeritud. Ilmselgelt ei tea Freud midagi lummast, mida hundid avaldavad, ega nende vaikse kutse tähendusest, kutsest saada-hundiks. Hundid vaatavad und nägevat last, vaatavad pinevalt; märksa rahustavam on kinnitada endale, et unenägu kutsus esile ümberpööramise ja et tegelikult on see laps, kes näeb koeri või vanemaid armatsemas. Freud teab ainult Oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud-kastreerivat issi-hunti, koera kuudis, analüütiku auhe.
Franny kuulab saadet huntidest. Ma ütlen talle, Kas sa tahaksid olla hunt? Ta vastab üleolevalt, Lollus, üksik hunt ei saa olla, sa oled alati kaheksa või üheksa, kuus või seitse. Mitte ise ja ühekorraga kuus või seitse hunti, vaid üks hunt teiste seas, koos kuue või seitsme teisega. Hundiks-saamisel on oluline massi paiknemine ja eelkõige subjekti enda paiknemine karja või hundipaljususe suhtes: kuidas subjekt karjaga liitub või ei liitu, kui kaugele eemale ta jääb, kuidas ta paljususe küljes püsib või ei püsi. Oma vastuse käreduse leevendamiseks jutustab Franny ühest unenäost: "Seal on kõrb. Jällegi ei oleks mingit mõtet ütelda, et ma olen kõrbes. Tegemist on panoraamse nägemusega kõrbest, ja see ei ole traagiline või asustamata kõrb. Kõrb on ta vaid oma ookerja värvi ja lõõskava, varjudeta päikese pärast. Seal sees kihab mingi hulk, kas parv mesilasi, jalgpallimängijate lööming või grupp Tuareege. Mina olen hulga äärel, piirialal; aga ma kuulun sellesse, ma olen sellega ühe oma jäseme, kas käe või jala kaudu seotud. Ma tean, et piiriala on ainus koht, kus ma saan olla, et ma hukkuksin, kui laseksin end löömingu keskele tõmmata, aga sama kindlasti ka siis, kui ma hulgast lahti laseksin. Tegemist ei ole lihtsa kohaga, kus olla, selles on isegi raske püsida, sest need olendid on pidevas liikumises ja nende liigutused on ennustamatud ja ei järgi mingit rütmi. Nad pöörlevad, lähevad põhja poole, siis järsku itta; mitte ükski indiviid hulgas ei püsi teiste suhtes samas kohas. Nii olen ka mina pidevas liikumises; kõik see nõuab suurt pingulolekut, kuid paneb mind tundma vägivaldset, peaaegu peadpööritavat õnne." Väga hea skisounenägu. Olla tervenisti hulga liige ja samas sealt täiesti väljas, sealt eemaldatud: olla äärel, minna jalutama nagu Virginia Woolf (mitte kunagi enam ma ei ütle: "Ma olen see, ma olen teine")."
[1] Sigmund Freud, Papers on Metapsychology, vol. 14, Standard Edition, trans. James Strachey (London: Hogarth Press, 1957), p. 200.
Gilles Deleuze, Félix Guattari, "A Thousand Plateaus", 1980
Freud aga kirjutab selle peale omalt poolt mõned märkimisväärsed leheküljed. Täiesti praktilised leheküljed: oma 1915. aasta artikli "Mitteteadvus", mis tegeleb erinevusega neuroosi ja psühhoosi vahel. Freud ütleb, et hüsteerikud või kinnismõtlejad on inimesed, kes on võimelised võrdlema globaalselt sokki ja vagiinat, armi ja kastratsiooni, jne. Kahtlemata nad aduvad objekti globaalselt ja tajuvad selle kadumist ühteaegu. Kuid neurootikule ei tuleks kunagi pähe haarata nahka erootiliselt kui pooride, väikeste täppide, väikeste armide või mustade aukude paljusust, või haarata sokki erootiliselt kui pistete paljusust. Psühhootik suudab: "arvatavasti takistab nende väikeste urgete paljusus teda kasutamast neid naise suguelundi aseainena."[1] Võrrelda sokki vagiinaga on OK, seda tehakse kogu aeg, aga peab olema vaimuhaige, et võrrelda pistete puhast kogumikku väljatäie vagiinadega: nii ülteb Freud. Tegemist on tähtsa kliinilise avastusega: neuroos ja psühoos erinevad stiili poolest täielikult. Näteks kui Salvador Dali üritab taastada oma luulusid, võib ta pikalt seletada ninasarviku sarvest; sellest hoolimata ei ole ta neurootilist diskursust seljataha jätnud. Aga kui ta hakkab võrdlema kananahka väljatäie tillukeste ninasarviku sarvedega, hakkab meile tunduma, et atmosfäär on muutunud ja et nüüd on hullumeelsus kohal. Kas küsimus on üldse veel võrdlemises? Pigem on tegemist puhta paljususega, mis muudab oma elemente, ehk saab. Mikroloogilisel tasandil "saavad" väikesed mügarad sarvedeks ja sarved väikesteks peenisteks.
Alles on Freud avastanud mitteteadvuse suurima kunsti, molekulaarsete paljususte kunsti, kui juba ta rassib väsimatult, toomaks molaarsed ühtsused tagasi, naasmaks oma tuttavate teemade, isa, peenise, vagiina, suure K-ga Kastratsiooni juurde... (Risoomi avastamise äärel läheb Freud alati paljaste juurte juurde tagasi.) 1915. aasta artikli reduktiivne protseduur on üpris huvitav: ta ütleb, et neurootiku võrdlusi ja tuvastusi juhivad asjade representatsioonid, samas kui psühhootikule ei ole jäänud alles muud kui sõnade representatsioonid (näiteks sõna "auk"). "Asendust ei ole ajendanud mitte sarnasus osutatud asjade vahel, vaid nende väljendamiseks kasutatud sõnade samasus" (lk. 201). Seega kui asjas puudub ühtsus, leiab ühtsuse ja identsuse sõnast. Tuleb märkida, et nimesid kasutatakse laias tähenduses, teisisõnu, nad funktsioneerivad üldiste nimisõnadena, mis tagavad nende poolt allutatud agregaadi ühtlustamise. Pärisnimi ei saa olla muud kui tavalise nimisõna äärmuslik vorm, sisaldades endas iseenda juba ette kodustatud paljusust ja ühendades selle ainulaadseks postuleeritud olendi või objektiga. See seab nii sõnade kui asjade poolel ohtu pärisnime kui intensiivsuse suhte paljususega, mida ta silmapilguga adub. Kui asi pilbastub ja kaotab oma identiteedi, on Freudi jaoks sõna ikka alles, et seda identiteeti taastada või uut välja mõtelda. Freud oletas, et sõna taastab ühtsuse, mida asjadest enam ei leia. Kas me ei ole mitte tunnistajaks ühe järgneva seikluse esimestele liigatustele, milleks on Tähistaja, üks riukalik, despootlik toimleja, mis vahetab mittetähistavad pärisnimed iseendaga välja ja asendab paljusused kadunuks kuulutatud objekti trööstitu ühtsusega?
Me ei ole huntidest kaugel. Sest oma teise niinimetatud psühhootilise episoodi ajal pidas Huntmees pidevat valvet väikeste augukeste või armide muutlikkuse või muutuva raja üle oma nina nahal. Esimese episoodi ajal, mille Freud kuulutab neurootiliseks, rääkis ta unenäost, kus oli puu otsas kuus või seitse hunti, ja joonistas viis. Kes ei teaks tõsiasja, et hundid rändavad karjas? Ainult Freud. Iga lapski teab seda. Freud mitte. Võltsi kõhklusega küsib ta, kuidas me seletaksime tõsiasja, et selles unenäos esineb viis, kuus või seitse hunti? Ta on otsustanud, et tegemist on neuroosiga, niisiis kasutab ta teist reduktiivset protseduuri: vabasid assotsiatsioone asjade representatsioonide tasandil, mitte aga verbaalset kokkuvõtmist sõnade representatsioonide tasandil. Tulemus on sama, sest alati on küsimus isiku või väidetavalt kaduma läinud objekti ühtsuse ja identsuse tagasitoomises. Hundid tuleb nende paljususest puhastada. See operatsioon saavutatakse, seostades unenäo muinasjutuga "Hunt ja seitse kitsetalle" (kellest vaid kuus süüakse ära). Me oleme tunnistajaks Freudi redutseerimisrõõmule; me sõna otseses mõttes näeme, kuidas paljusus huntidest lahkub, võttes kitsede kuju, millel ei ole looga kõige vähematki pistmist. Seitse hunti, mis on vaid kitsetalled. Kuus hunti: seitsmes kits (Huntmees ise) peidab end kellakapis. Viis hunti: ta võis olla näinud oma vanemaid kell viis armatsemas, ja rooma numbrimärk V seostub naise jalgade erootilise laialiajamisega. Kolm hunti: vanemad võisid olla kolm korda armatsenud. Kaks hunti: esimene paaritumine, mida laps võis näha, oli kaks vanemat more ferarum, või vahest isegi kaks koera. Üks hunt: hunt on tegelikult isa, nagu me kõik juba algusest peale teadsime. Null hunti: ta kaotas oma saba, ta ei ole mitte ainult kastreerija, vaid ka kastreeritu. Keda see Freud siin lollitab? Huntidel ei olnud kunagi lootustki pakku pääseda ja oma karja päästa: alati oli juba algusest peale otsustatud, et loomad kõlbavad vaid representeerima vanematevahelist suguühet, või, vastupidi, olla vanematevahelise suguühte poolt representeeritud. Ilmselgelt ei tea Freud midagi lummast, mida hundid avaldavad, ega nende vaikse kutse tähendusest, kutsest saada-hundiks. Hundid vaatavad und nägevat last, vaatavad pinevalt; märksa rahustavam on kinnitada endale, et unenägu kutsus esile ümberpööramise ja et tegelikult on see laps, kes näeb koeri või vanemaid armatsemas. Freud teab ainult Oidipaliseeritud hunti või koera, kastreeritud-kastreerivat issi-hunti, koera kuudis, analüütiku auhe.
Franny kuulab saadet huntidest. Ma ütlen talle, Kas sa tahaksid olla hunt? Ta vastab üleolevalt, Lollus, üksik hunt ei saa olla, sa oled alati kaheksa või üheksa, kuus või seitse. Mitte ise ja ühekorraga kuus või seitse hunti, vaid üks hunt teiste seas, koos kuue või seitsme teisega. Hundiks-saamisel on oluline massi paiknemine ja eelkõige subjekti enda paiknemine karja või hundipaljususe suhtes: kuidas subjekt karjaga liitub või ei liitu, kui kaugele eemale ta jääb, kuidas ta paljususe küljes püsib või ei püsi. Oma vastuse käreduse leevendamiseks jutustab Franny ühest unenäost: "Seal on kõrb. Jällegi ei oleks mingit mõtet ütelda, et ma olen kõrbes. Tegemist on panoraamse nägemusega kõrbest, ja see ei ole traagiline või asustamata kõrb. Kõrb on ta vaid oma ookerja värvi ja lõõskava, varjudeta päikese pärast. Seal sees kihab mingi hulk, kas parv mesilasi, jalgpallimängijate lööming või grupp Tuareege. Mina olen hulga äärel, piirialal; aga ma kuulun sellesse, ma olen sellega ühe oma jäseme, kas käe või jala kaudu seotud. Ma tean, et piiriala on ainus koht, kus ma saan olla, et ma hukkuksin, kui laseksin end löömingu keskele tõmmata, aga sama kindlasti ka siis, kui ma hulgast lahti laseksin. Tegemist ei ole lihtsa kohaga, kus olla, selles on isegi raske püsida, sest need olendid on pidevas liikumises ja nende liigutused on ennustamatud ja ei järgi mingit rütmi. Nad pöörlevad, lähevad põhja poole, siis järsku itta; mitte ükski indiviid hulgas ei püsi teiste suhtes samas kohas. Nii olen ka mina pidevas liikumises; kõik see nõuab suurt pingulolekut, kuid paneb mind tundma vägivaldset, peaaegu peadpööritavat õnne." Väga hea skisounenägu. Olla tervenisti hulga liige ja samas sealt täiesti väljas, sealt eemaldatud: olla äärel, minna jalutama nagu Virginia Woolf (mitte kunagi enam ma ei ütle: "Ma olen see, ma olen teine")."
[1] Sigmund Freud, Papers on Metapsychology, vol. 14, Standard Edition, trans. James Strachey (London: Hogarth Press, 1957), p. 200.
Gilles Deleuze, Félix Guattari, "A Thousand Plateaus", 1980
March 16, 2011
...vahest üks kõige suuremaid sigadusi
"Kui ma ärkan, tuleb kassike mulle vannituppa järele, nurub endale süüa, kuid tahab nimetatud vannitoast kohe ära minna, niipea kui ta näeb mind alasti, kõigeks valmis ja otsustanud teda ootama jätta. Kuid siin ma olen, alasti tolle "loomaks" nimetatu pilgu all, ja mu vaimusilma ees mängitakse maha kujuteldav stseen, justkui Linnaeus’i klassifikatsioon, taksonoomia loomade vaatenurgast. Peale varem mainitud erinevuse poeemi ja filosofeemi vahel oleks siin kõige aluseks vaid kaks tüüpi diskursust, kaks teadmise positsiooni, kaks suurt teoreetilist või filosoofilist käsitust loomade kohta. Omavahel eristab neid muidugi mõista neile allakirjutanute koht või õieti korpus, ehk siis jälg, mille see allkiri jätab kehasse ja tõeliselt teaduslikku, teoreetilisse või filosoofilisse temaatikasse. Esiteks on olemas tekstid, millele on alla kirjutanud inimesed, kes on kahtlemata loomi näinud, jälginud, analüüsinud ja mõtestanud, kuid keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt. Nende pilk ei ole kunagi ristunud neile suunatud looma omaga (alasti pole nad ammugi). Kui nad ka ühel päeval vilksamisi nägid end nähtuna looma poolt, ei võtnud nad seda (temaatiliselt, teoreetiliselt või filosoofiliselt) arvesse. Nad ei tahtnud, ega polnud neil pädevustki teha mingeid süstemaatilisi järeldusi asjaolust, et loom suudab nendega silmitsi seistes neid vaadata, olgu riides või alasti, ja, ühesõnaga, sõnatult nende poole pöörduda. Nad ei ole mingilgi moel võtnud arvesse asjaolu, et nende poolt "loomaks" nimetatu võiks neid vaadata ja pöörduda nende poole sealt alt, sealt täiesti teisest algupärast. Seda liiki diskursust, tekste ja allakirjutanuid (neid, keda ei ole kunagi nähtud nähtuna looma poolt, kes nende poole pöördub) leiab kaugelt kõige rohkem. Arvatavasti võtab see kokku kõik filosoofid ja kõik teoreetikud kui sellised. Või vähemalt teatud "ajajärgu" omad, ütleme Descartes’ist tänapäevani, kuid varsti ma räägin, miks sõna ajajärk ja isegi see historitsism teevad mind üsna rahutuks või rahulolematuks. Kõik need (mehed ja mitte naised, sest see erinevus ei ole siin tähtsusetu), kelle ma hiljem oma märkuste toetamiseks paika panen, paigutades nad samasse konfiguratsiooni – näiteks Descartes, Kant, Heidegger, Lacan ja Levinas – kuuluvad kindlasti sellesse kvaasi-ajajärgulikku kategooriasse. Nende diskursused on põhjalikud ja sügavad, kuid kõik neis läheb nii nagu poleks loom, kes pöördub nende poole, neid endid mitte kunagi vaadanud, eriti mitte alasti. Vähemalt läheb kõik edasi nii, nagu ei oleks seda kimbatust tekitavat kogemust teoreetiliselt registreeritud, juhul kui seda üldse kogetigi, just täpselt sel momendil kui nad tegid loomast teoreemi, millegi nähtu ja mitte nägeva. Nägeva looma, neid vaatava looma kogemist ei ole nende diskursuste filosoofilises või teoreetilises arhitektuuris arvesse võetud. Kokkuvõttes on nad seda eitanud sama palju kui vääriti mõistnud. Siit edasi me hakkame käima ringiratast ümber selle tohutu salgamise, mille loogika läbib kogu inimkonna ajalugu, ja mitte ainult seda kvaasi-ajajärgulikku konfiguratsiooni, mida äsja mainisin. Justkui oleks seda konfiguratsiooni esindavad mehed näinud, ilma et neid oleks nähtud, näinud looma, ilma et too oleks neid näinud, olemata nähtud nähtuna tema poolt; olemata nähtud nähtuna alasti kellegi poolt, kes, sügavalt loomaks nimetatud elu seest, ja mitte ainult pilgu abil, oleks kohustanud neid pöördumise hetkel tunnistama, et tegemist on nende asja, nende vaatevinkliga.
Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)
[...]
Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)
Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).
Aga kuna ma sisimas ei usu, et seda ei ole nendega mitte kunagi juhtunud, või et seda ei ole mingil viisil, rohkem või vähem salaja, nende diskursuse žestides märgitud, kujundatud või metonümiseeritud, tuleb selle salgamise sümptom alles lahti muukida. Tegemist ei saa olla vaid ühe salgamise kujundiga teiste seas. Ta kehtestab selle, mis on inimesele oma, niisuguse inimlikkuse suhte endasse, mis on üle kõige ärevil ja kade talle omase suhtes. (lk 13-14)
[...]
Riskides eksida ja olles vahest ühel päeval sunnitud oma süüd heastama (mida ma olen meelsasti valmis tegema), julgen ma öelda, et mitte kunagi ei ole ma märganud ühtegi filosoofi, Platonist Heideggerini, või üldse mitte kedagi, kes on iseenesest filosoofilise küsimusena ette võtnud tolle küsimuse, mida loomade omaks nimetatakse, ja piirist looma ja inimese vahel, põhimõtteliselt protesteerimas, ja eriti mitte protesteerimas nii et see midagi väärt oleks, selle üldise ainsuse vastu, milleks on loom. Ega ka mitte üldiselt ainsusliku looma vastu, kelle seksuaalsus on põhimõtteliselt eristamata jäetud – või neutraliseeritud, et mitte öelda kastreeritud. Niisugusel väljajätmisel on omad seosed paljude teistega, mis moodustavad, nagu peagi näeme, kas tema eelduse või tema tagajärje. Keegi ei ole mitte kunagi nõudnud selle filosoofilise või metafüüsilise lähte filosoofilist muutmist. Ma ütlesin tõesti, et "filosoofilise" (või "metafüüsilise") lähte, sest see viibe näib mulle moodustavat filosoofia kui sellise, filosofeemi enda. Mitte et kõik filosoofid oleksid üksmeelel selle konkreetse piiri määratlemise suhtes, mida arvatakse eraldavat inimest üldiselt loomast kui sellisest (kuigi tegemist on alaga, mis juhib üksmeele poole ja kahtlemata just siit me leiame üksmeele valdava vormi). Sellele vaatamata, väljaspool kõiki lahkarvamusi ja nende kaudu, on filosoofid alati arvanud ja kõik filosoofid on arvanud seda piiri olevat ainsa ja jagamatu, oletades, et teisel pool seda piiri on üks tohutu rühmitis, ühtne ja põhimõtteliselt ühetaoline hulk, mida on õiglane, teoreetiliselt ja filosoofiliselt õiglane, eristada ja vastandlikuks märgistada, nimelt hulk Loomi üldiselt, Loomi, millest räägitakse üldises ainsuses. See käib kogu loomariigi kohta, inimene välja arvatud. Filsoofiline õigus esitab end seega "argitarkuse" omana. Ja see üksmeel filosoofilise tarkuse ja argitarkuse vahel, mis võimaldab kergekäeliselt rääkida Loomast üldises ainsuses, on vahest üks kõige suuremaid ja kõige sümptomaatilisemaid sigadusi nende poolt, kes end inimesteks nimetavad." (lk 40-41)
Jacques Derrida, "The Animal That Therefore I Am" (2008).
January 27, 2011
Kahtepidi inimmõttest
"Ükskord ennemuistsel ajal, mingis universumi kauges nurgas, täis hajusaid, vilkuvaid tähesüsteeme, oli üks täht, kus targad elukad leiutasid teadmise. See oli kõige ülbem ja valelikum hetk „maailma ajaloos“, kuid siiski vaid hetk. Kui loodus oli paar korda hinge tõmmanud, täht jahtus ja hangus, ja targad elukad pidid surema. Võib välja mõelda niisuguse muinasjutu, olemata ikkagi piisavalt täpselt ilmestanud, kui armetu, ähmane ja mööduv, kui sihitu ja suvaline paistab inimese intellekt looduses. Ta ei eksisteerinud tervete igavike vältel. Ja kui inimese intellektiga on lõpuks kõik ühel pool, ei ole juhtunud mitte midagi. Sest sel intellektil ei ole mingit lisaülesannet, mis viiks ta inimelust väljapoole. Ta on inimomane, ja vaid see, kellel ta on ja kes on ta eostanud, võtab teda tõsiselt – justkui pöörleks temas kogu maailma telg. Aga kui me suudaksime kõnelda sääsega, saaksime teada, et ka tema lendab läbi õhu samasuguse tõsidusega, et ka tema tunneb enda sees kogu universumi lendavat keset. Looduses ei ole mitte midagi nii tülgastavat ja tähtsusetut, et see teadmise jõu vähimagi puhangu peale ei paisuks kui õhupall. Ja nagu iga viimne pakikandjagi tahab, et teda imetletakse, nii ka uhkeim inimeste seast, filosoof, eeldab, et ta näeb kõikjal ümberringi universumi silmi teleskoopidena tema tegude ja mõtete peale pööratuna."
- Friedrich Nietzsche
"Kujutlege, et te sisenete salongi. Te jõuate kohale hilja. Kui te saabute, on teised juba ammu enne teid kohal, ja nad on haaratud tulisesse vaidlusesse, vaidlusesse, mis on liiga tuline, et keegi neist tahaks vahet pidada, seletamaks teile, mille üle õigupoolest vaieldakse. Õieti sai vaidlus alguse ammu enne kui ükski neist kohale jõudis, nii et mitte keegi kohalolijaist ei ole võimeline kõiki juba läbitud samme teiega koos läbi tegema. Te kuulate mõnda aega, kuni otsustate, et olete vaidluse üldisele toonile pihta saanud; siis lasete ka oma aerud vette. Keegi vastab, teie vastate talle, keegi asub teie kaitsele, veel keegi joondab end teie vastu, seda teie vastase meelehärmiks või heameeleks, sõltuvalt teie liitlase abikäe kvaliteedist. Vaidlus aga on lakkamatu. Aeg on juba hiline, te peate lahkuma. Ja te lahkutegi, jutuajamine käib aga innukalt edasi."
- Kenneth Burke
- Friedrich Nietzsche
"Kujutlege, et te sisenete salongi. Te jõuate kohale hilja. Kui te saabute, on teised juba ammu enne teid kohal, ja nad on haaratud tulisesse vaidlusesse, vaidlusesse, mis on liiga tuline, et keegi neist tahaks vahet pidada, seletamaks teile, mille üle õigupoolest vaieldakse. Õieti sai vaidlus alguse ammu enne kui ükski neist kohale jõudis, nii et mitte keegi kohalolijaist ei ole võimeline kõiki juba läbitud samme teiega koos läbi tegema. Te kuulate mõnda aega, kuni otsustate, et olete vaidluse üldisele toonile pihta saanud; siis lasete ka oma aerud vette. Keegi vastab, teie vastate talle, keegi asub teie kaitsele, veel keegi joondab end teie vastu, seda teie vastase meelehärmiks või heameeleks, sõltuvalt teie liitlase abikäe kvaliteedist. Vaidlus aga on lakkamatu. Aeg on juba hiline, te peate lahkuma. Ja te lahkutegi, jutuajamine käib aga innukalt edasi."
- Kenneth Burke
Subscribe to:
Posts (Atom)