Leo ehk lõvi

Ühest XII sajandi käsikirjalisest bestiaariumist:

"Leo ehk lõvi, kõikidest elukatest võimsaim, astub igaühele vastu.

Sõna „elukad“ tuleks õigupoolest kasutada lõvide, leopardide, tiigrite, huntide, rebaste, koerte, ahvide ja teiste kohta, kes hammaste ja küüntega raevuhoos möllavad – välja arvatud maod. Neid kutsutakse Elukateks ägeduse pärast, millega nad raevutsevad, ja neid peetakse „metsikuteks“ (ferus), sest nad on loomu poolest harjunud vabadusega ja neid juhivad (ferantur) nende enda soovid. Nad uitavad vaba südamega sinna ja tänna, ning lähevad kuhu iganes tahavad.

Öeldakse, et nende olendite pesakonnad tulevad kolmekaupa. Lühikesed, lokkis lakaga on rahumeelsed: pikad, siledate karvadega on raevukad.

Nende kulmude ja sabatuttide loomus osutab nende iseloomule. Nende vaprus peitub neil südames, samas kui nende püsivus on neil peas. Nad kardavad rataste kriuksumist, kuid tuli hirmutab neid veelgi rohkem.

Lõvi, uhke oma tugeva loomuse üle, ei tea, kuidas oma raevukust kõikide teistega ühendada, aga, kuningas nagu ta on, ei salli ta, et tal oleks palju naisi.

Mis puutub nende suhetesse inimestega, on lõvide loomus selline, et nad ei saa vihaseks, välja arvatud kui neid haavata.

Iga korralik inimene peaks sellele tähelepanu pöörama. Sest inimesed vihastavad ka siis, kui nad ei ole haavatud, ja rõhuvad süütuid, kuigi Kristuse seadus palub neil isegi süüdlased minema lasta.

Lõvide kaastunne on aga, vastupidi, loendamatutest näidetest hästi teada – sest nad säästavad lamajaid; nad lasevad vangistatutel, kelle peale nad satuvad, omale maale tagasi minna; saagiks kasutavad nad pigem mehi kui naisi, ja lapsi ei tapa nad muidu kui nad on väga näljased.

Lisaks hoiduvad lõvid ülesöömisest: esmalt kuna nad võtavad toitu ja jooki ainult ülepäeviti – ja sageli, kui seedimist ei ole järgnenud, on neil tavaks einevõtt kogu päevaks edasi lükata. Teiseks panevad nad käpad endale ettevaatlikult suhu ja tõmbavad liha omal algatusel välja, kui nad on liiga palju söönud. Õigupoolest, kui nad peavad kellegi eest ära jooksma, teevad nad sedasama, juhul kui neil on kõht täis.

Hammaste puudumine on lõvide puhul märk vanadusest.

Nad sugutavad tagapoolsel viisil. Ja pole nemad ka ainsad, vaid ka Ilvesed, Kaamelid, Elevandid, Jõehobud, Tiigrid ja Hüäänid.

Kui neil tulevad esimest korda lapsed, saavad nad viis kutsikat. Siis vähendavad nad järgnevatel aastatel ükshaaval seda arvu. Lõpuks, kui nad on jõudnud üheni, kaob emapoolne viljakus ja nad muutuvad kogu ülejäänud ajaks sigimatuks.

Lõvi krimpsutab eilse söömaaja peale nina ja läheb näljasena minema toidu juurest, mis on järele jäetud.

Milline olend julgeks kuulutada end selle eluka vaenlaseks, kelle möirges on niisugune loomupärane õudus, et paljud loomad, kes suudaksid oma kiirusega tema rünnaku eest pageda, ei suuda pääseda tema hääle kõla eest – justkui oleksid nad paigale rabatud ja allutatud toorele jõule!

Haige lõvi otsib söögipooliseks ahvi, mille abil ta saab ravitud.

Lõvi kardab kukke, eriti valget.

Kuigi ta on elukate kuningas, kimbutab lõvi skorpioni tilluke astlapiste, ja maomürk tapab ta ära."

Dualismi patoloogiad

Dualismid vohavad kõikjal. Võimalik, et tegemist on paratamatusega, inimese kogemusse ja mõttemustritesse liiga sügavalt juurdunud harjumusega, nii et nende vastu üles astuda on ette läbikukkumisele määratud. Kuid siiski ei tuleks nendega leppida ning resigneerunult nende kõikjalolekust ja vääramatusest üldkehtivat reeglit teha. Õigupoolest peaks neid hoopis kogu aeg nähtavale tooma, neile pidevalt osutama, neid paljastama, rebima neilt endastmõistetavuse kate ja näidata neid pidevate probleemide allikana. Sest dualismide vohades närtsib märkamisvõime ja lämbub keel.

Dualistlik mõte pole muud kui vaid üks lühike samm edasi essentsialistlikust mõttest. Õigupoolest on binaarne loogika vaid essentsialismi teisendus, tema petlik teinepool. Ideaalselt essentsialistlik mõte, too müütiline teadvus, mida võib puhtal kujul leida vast küll ainult kujutluses Eedeni aias loomadele nimesid andvast Aadamast, arvab end nimesid andes tabavat nähtuste loomust, nii et sõnad ja asjad kattuvad perfektselt, kummastki ei jää midagi üle ning kumbki vastab teisele täielikult. Ainsaks probleemiks, mis taolise mütoloogilise esmanimetaja ette kerkib, on leida õiged sõnad ja need siis asjadega kohakuti seada. Seal kus lõpeb asi, lakkab ka sõna, olles nüüd täielikult ammendunud; nimetades asju nende tegelikus loomuses, ei ole tarvis sisse tuua isegi mingit eristust, mis aitaks juhtida tähelepanu asjalt endalt kõrvale, millelegi muule väljaspool õigesti tabatud loomust ennast, nõnda et essents kujuneks välja vaid eristusena iseendast väljapoole jääva suhtes. Niisugune kujutluslik ürgessentsialism ei ole erinevuste märkamise keel. Kuna sõna tabab asja loomust täielikult, ei ole oluline, et me saaksime kõrvutada seda sõna mõne tema vastandi või teisendusega — vormeliga „see on X“ ei käi kaasas tema näiliselt paratamatut eitust „siis järelikult ei ole ta Y“.

Binaarne mõtlemine just selle eristuse sisse toobki. Jäädes oma sisemiselt loogikalt essentsialistlikuks ja püüdes nimetamise abil tabada asjade sisemist korda ja tungi, mõistab ta, et nimetamine on sisuliselt piiritlemine, sõnadega asja jaoks teatud ruumi eraldamine, mistõttu peab iga seesugune nimetamine midagi välja jätma; nii märgib ta maha joone, mille taha jääb kõik see, mis ei mahu nimetamise akti kaudu loodud piiride sisse. Kuid ei, siin me oleme läinud juba liiga kaugele, tuleb teha samm tagasi, kuna dualistlik mõte on veel lihtsakoelisem. Ta ei eralda mitte ruumi, mis võiks vastanduda kogu väljajääva paljususele, ega tõmba endasse aina täpsemalt ja peenemalt kõike seda, mida ta tahab seletada. Ta tõmbab hoopis maha ideaalselt täpse, lõpmatuseski lõikumatu sirgjoone, mille kummalegi poolele jääb maha vaid teise poole eitus. Sellega kogu dualistlik loogika piirdubki. Ta seab sisse vastanduse, mis pole muud kui positiivse osutuse pelk eitus. Iga ülesehitatud vastanduse kumbki osapool võtab enda alla vaid täpselt nii palju ruumi, kui teine talle jätab. Nii nagu essentsialism, tahab ka dualism tabada asjade loomust, osutada neile täpselt ja selgelt ning nad tähendusega täielikult katta; selle saavutamiseks ei suuda dualistlik mõte aga kujutleda muud võimalust kui leida nimetatavale nähtusele vaid üks ja ainus paariline, ideaalne partner, mis punkt punktilt vastab nimetatule endale, kuid negatiivselt, eitusena. Kumbki binaarse opositsioonipaari pool näitab teist vaid justkui fotonegatiivses peeglis, kust vaatab vastu tema enda täiuslik koopia, ainult et äravahetatud värvides. Dualistlik loogika, mis püüab taandada nähtusest arusaamist vaid mõistepaaridele, millest üks on teise negatsioon, ei jõua seega sisuliselt isegi mitte niikaugele, et leida enesele vastandiks formulari „siis järelikult ei ole ta Y“, kuna niisugusel juhul jääks alati alles oht, et Y on oma paljususes ammendamatu või sisaldab endas midagi, mis X-is puudub. Ta hoopis võtab lähtekohaks vormeli „see on X“ ning liidab sinna juurde vormeli „see on X vaid niivõrd kui ta ei ole miinus-X, tema täiuslik teine“.

Asi ei ole ainult selles, et filosoofilise mõtte tarbeks väljendusvorme nüansseerida ja neid paindlikumaks muuta. Kuigi see võiks olla binaarsete opositsioonide hülgamise üks peamisi praktilisi põhjusi, on dualismide primitiivsuse paljastamiseks veelgi olulisemaid ajendeid. Nimelt see, et paradoksaalsel kombel hakkab dualistlik mõte hoolimata oma vähkkasvajalikust vohamisest ja näilisest allutamatusest vastu keele enda loogikale. Binaarse mõtte ideaaliks on keele surm.

Keelele omase loogika ühe kõige tähelepanuväärsema tuuma juurde pääseme, kui mõtleme tõsiasjale, et tema olemuseks on lõpmatu ümberütlemise võimalikkus. Keel on sulgematu: alati on võimalik ütelda veel midagi, panna tähele ja sõnade abil esile tõsta veel üks tahk, luua diskursiivsete praktikate abil suisa uusi objekte või tõlgendada mõni varasem läbinisti ümber. Keelele, ümberütlemisele, kommenteerimisele on omane sügav üleküllus, täielik liiasus, ja seda nii tähistaja kui tähistatava osas. Ei ole võimalik luua kirjeldust, mis kataks mõne objekti nii täielikult, et teda ei oleks võimalik veel kuidagi nimetada, kirjeldada, analüüsida. Tähistatav jääb alati suuremaks kui tähistaja, ulatub tema alt välja; tal on peenem kude, nii et tähistajad jäävad alati liiga sõredaks, et teda tervenisti endas hoida — ikka imbub mingi peenem nüanss nende sõelast läbi, ikka jääb kuskile järgi „mõtte paratamatu, sõnastamata ülejääk, mille keel on varju jätnud“ (Foucault 2006: xviii). Kuid ka vastupidi: ükski tähistaja ei jää kunagi tähistatava külge lukku. Alati suudab ta end lahti rebida ja rakenduda mõnes muus kontekstis, mõne teise asja kohta, või nihutada end oma algse tähenduse suhtes, nii et osutades küll justkui ikka veel samale asjale, on siiski toimunud võõrutus, kummastus, pööre. Kui tähistatavad on alati suuremad ja peenemad kui tähistajad, siis tähistajad on omakorda alati võimekamad kui tähistatavad, sest pole olemas nähtust, mis suudaks tema kohta käivad võimalikud väljendid ammutada, täielikult enese külge haakida, laskmata neil ilmuda üheski teises kontekstis. Ning kuna see on nii, ei saa ühtegi tähendust lõplikult fikseerida ja täielikult sõnade külge aheldada, nii et kunagi ei oleks enam tarvis küsida „aga mida see ikkagi tähendab?“, kuna vastus oleks alati antud osutatud nähtuse ja kasutatud sõna igikestvas liidus. Sõnadel ei ole tähendusi, neil on tähendusväljad, mille pinnal nad saavad vabalt libiseda. Nii et mitte ainult asju ei tule pidevalt ümber mängida ja teisiti nimetada, vaid tähistajates endas peituv lõtk paneb meid pilgu neile tagasi pöörama ja uurima sõnu endid nende tähenduse osas, tähenduse lakkamatu nihke osas. Just tänu sellele „kahekordsele üleküllusele“ jääb alati alles „teatud hulk tähistatavat, millel tuleb lasta kõnelda, sellal kui tähistaja on meile alati antud rikkuses, mis meid meist endist sõltumata küsitleb selle osas, mida ta „tähendab““ (samas, xviii). Keele fundamentaalseks loogikaks on üleküllus, lahutus ja nihe.

Dualismid, mida üksteise peale kuhjab binaarne mõtlemine — kuid pangem tähele: ilma nihketa, ikka täpselt kohakuti —, üritavad säärast keelelist loogikat maha suruda. Keelele omase riivatu loomingulisuse, aina vohava paljutahksuse ning hõlmamatu ulatuse asemele tahavad nad suruda kinnist ruumi, kuhu on tõmmatud vaid üksainus piir, ning kus sõnad ja asjad, tähistajad ja tähistatavad, representatsioonid ja objektid tuleb vägisi ajada üks ühele, teine teisele poole ning kumbki käsutada püsima vaid talle antud kohas. Binaarsed opositsioonid suruvad tegelikkuse paljususe sunniviisiliselt koomale ja jagavad seejärel iseenda primitiivse printsiibi alusel uuesti laiali. Kui on tõsi, et reaalsus kasvab täpselt niivõrd, kui nähakse vaeva, et saada tundlikumaks tema erinevuste suhtes (Latour 2004: 85), siis on dualistlik mõtlemine tõhusaim viis säärast tundlikkust tappa, parim ajend mitte midagi märgata — ta on erisusi hoomata tahtva pilgu nüridakslihvimise optimeeritud mehhanism. Dualism on märkamise surm, nüansside kadu, milles üheainsa jõuvõttega paisatakse põrmu variatiivsus ja paindlikkus.

Ent kui liikuda keele loogikat mööda veel edasi, hoomame peagi, et asi on märksa keerulisem kui ülal kirjeldatud lihtsakoeline pilt tähistajate ja tähistatavate (veel üks duaalsus, mille lihtsakoelisus tuleb esile tuua!) ammendamatust koosmängust, sõnade lihtsast osutusest asjadele ja nähtustele. Keele peenus ilmneb siis, kui jõuame sinna, kus keel hakkab rääkima iseendast, kus tekstid hakkavad rääkima teistest tekstidest ja pöörama oma pilku endale tagasi. Ja me märkame, et just siin paljuneb ümberütlemise võimalikkus veel kordi ja kordi. Just siin, kohas, kus saab alati veel midagi lisada, kommenteerida, ümber öelda ja mõelda, ilmub keele üleküllus ja nihkuvus oma kõige sügavamal kujul. Olukorras, kus sõnad hakkavad rääkima sõnadest ja tekstid kõnelema iseendast ja teistest tekstidest, ilmub keele tähistusvõime uus tasand, mis ei ole enam taandatav asjale osutamisele, tema tähistajaga hõlmamise lihtsale loogikale. Kui pilk pöördub keele abil keelt, teksti abil teksti kirjeldama, hakkavad neis lagedale ilmuma sõnastamata jäänud tähendused, mis seni olid keeles vaid soikvel. Kuid keel pole siiski lõpmatult vaba, vaid jääb oma osutustes paratamatult põimituks sellega, mida ta püüab ümber ütelda. Sest keel oma liiasuses ja lakkamatus paindlikus libisemises saab asjade loomust tabada vaid läbi paradoksi, mis põimib ta tähistatavate külge ja suunab sealt uuesti tähistajasse tagasi. Kui mõni lausung, mingi diskursus hakkab rääkima mõnest teisest tekstist või diskursusest, tehes seda keelele omaselt mingil uuel moel, nii et tähistaja ja tähistatava vahelised varasemad seosed katkestatakse ja mängitakse seejärel ümber, ütleb see uus lausung ometigi nüüd, algteksti suhtes teisasena, siiski ainult seda, mis seal oli juba enne olemas. Kuid samas ei ole kasutatav sõnavara ja tekitatud seosed tänu katkestusele ja nihkele enam needsamad, mis nad olid algselt selle puhul, mida nüüd ümber mõeldakse. Ta ütleb küll seda, mis oli juba varem öeldud, kuid nii, et ta ütleb ümber, tuues esile selle, mida veel pole öeldud. Representatsioonid ei ole kunagi päris vabad, vaid on diskursuse kohta käivatele diskursustele omase ümberütlemise paradoksi läbi algse tähistatavaga alati seotud: „kommentaar [peab] ütlema esimest korda seda, mis on juba öeldud, ja kordama lakkamatult seda, mida kummatigi pole kunagi öeldud“ (Foucault 2005: 21).

Niisugune on see nihe, mille tõttu üks tähistusprotsess ei kata kunagi teist täielikult ega ole kunagi temaga samakujuline, kuid mis sellest hoolimata ei kujuta endast vaba tahte lõpmatut mängu, mis oleks võimeline aina paljunevate representatsioonide pealesurumisega asju lakkamatult ümber mängima, nii et algupära läheb selle kuhjatise all jäädavalt kaduma. Tähendus ja mõistmine ilmuvadki selles kokkupuutepunktis, kus öeldase seda, mida on juba öeldud, kuid nii, kuidas seda pole kunagi varem öeldud, kus uus tekst „lubab küll öelda midagi muud kui tekst ise, ent tingimusel, et lõppkokkuvõttes öeldakse teksti ennast ja viiakse see mingis mõttes täide“ (samas, 21-22). Just niisugune on keelele seesmiselt omane protsess, mida dualismid eitavad ja summutada püüavad oma põhjendamatus kihus luua järske vastandusi ja käsutada kogu sõnavara ühe suurejoonelise liigutusega laiali kahele poole ületamatut veelahet.


Foucault, Michel 2005 [1971]. Diskursuse kord. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel 2006 [1963]. The Birth of the Clinic: An archaeology of medical perception. London and New York: Routledge.
Latour, Bruno 2004. Politics of Nature: How to Bring the Sciences into Democracy. Cambridge: Harvard University Press.

Descartes pole küll kunagi ahvi näinud...

"Elu lahutus vegetaalseks ja relatsiooniliseks, orgaaniliseks ja animaalseks, animaalseks ja inimlikuks, jookseb esmajärjekorras liikuva piirina läbi elava inimese, ja ilma selle intiimse tsesuurita ei oleks arvatavasti võimalik otsustadagi, mis on inimene ja mis ei ole. Vastandada inimest teistele elavatele olenditele, ning samal ajal korraldada keerukat – ja mitte alati meeliülendavat – suhteökonoomiat inimeste ja loomade vahel on võimalik ainult sellepärast, et inimese sees on eraldatud midagi loomse elu sarnast, ainult sellepärast, et tema kaugus ja lähedus loomalikuga on ära mõõdetud ja ära tuntud ennekõike kõige lähemas ja intiimsemas kohas.

Aga kui see on tõsi, kui tsesuur inimese ja looma vahel läheb esmajoones inimese seest, siis tuleb just küsimus inimesest – ja „humanismist“ – esitada uuel viisil. Meie kultuuris on inimesest alati mõeldud kui keha ja vaimu, elusolendi ja logos’e, loomuliku (või animaalse) elemendi ja üleloomuliku, sotsiaalse või jumaliku elemendi vahelise artikulatsiooni ja ühtelangemisena. Me peame selle asemel õppima mõtlema inimesest mitte kui sellest, mis saadakse nende kahe elemendi ühitamatuse tulemusena, ja mitte uurima ühtelangemise metafüüsilist mõistatust, vaid pigem eralduse praktilist ja poliitilist mõistatust. Mis on inimene, kui ta on alati lakkamatute lahutuste ja tsesuuride asukoht – ja samal ajal nende tulemus? Märksa pakilisem on töötada nende lahutuste kallal, küsida, mil moel – inimese sees – on inimene eraldatud mitteinimesest ja loom inimesest, kui võtta seisukohti suurte küsimuste osas...

[...]

Nagu me oleme näinud, on meie kultuuris inimene alati olnud loomse ja inimliku samaaegsete lahutamiste ja artikulatsioonide tulemuseks, kus operatsiooni üks kahest terminist oli ühtlasi see, mis oli temas kaalul. Muuta kehtetuks masin, mis valitseb meie arusaamade üle inimesest tähendab seega loobuda otsimast uusi – tõhusamaid või autentsemaid – artikulatsioone, ja pigem näidata keskset tühjust, katkestust, mis – inimese sees – eristab inimest ja looma, ja panna end selles tühjuses kaalule: seiskamise seiskamine, nii looma kui inimese sabat.

Ja kui ühel päeval, vastavalt nüüd juba klassikaks saanud kujundile, peaks lõpuks kustuma „nägu liival“, mille inimteadused on moodustanud meie ajaloo kaldale, ei ilmu tema asemele mitte sugugi mingi tagasivõidetud inimlikkuse või loomalikkuse uus mandylion või „Veronica“."

Giorgio Agamben, "The Open: Man and Animal", 2002.

("Descartes pole küll ahvi näinud..." - Carl Linné kogu kommentaar arusaama kohta loomadest kui mehhaanilistest automaatidest.)

Tsitaate

"Ma arvan tõemeeli, et meie - parasiitlik preestriklass, kes jagab BA-sid ja PhD-sid nagu sakramente - oleme sotsiaalsete muutuste läbiviimiseks parimas positioonis. Selleks on tarvis edaspidigi mõtlemise üle tühjalt lõugu lõksutada, mida me senimaani teinud olemegi, sest ilma taolise salapärata ei laseks ühiskond meil enam edaspidi noori korrumpeerida."

- Richard Rorty, kirjavahetusest


"Arusaam, et see kes ei poolda sinu vaateid pooldab nende täpset vastandit, või et tal lihtsalt ei olegi neid, ei ole, ükskõik mil moel ta ka ei lohutaks neid, kes kardavad, et tegelikkus kaob ära, kui me temasse väga tugevasti ei usu, anti-relativistlikus diskussioonis ülemäära suurema selguse poole viinud, vaid ainult pannud kaugelt liiga paljud inimesed kulutama kaugelt liiga palju aega pikkadeks kirjeldusteks sellest, mis see on, mida nad tõeks ei pea, kui tundub vähegi tulus olevat."

- Clifford Geertz, "Anti anti-relativism"


"Kõik on seespool, sest selleks, et üldse millestki mõtelda, on tarvis „olla võimeline seda teadvustama“, ning on tarvis seda ütelda, ja nii me olemegi lukustatud keelde või teadvusesse, ega ole võimelised pääsema välja. Selles mõttes neil [teadvusel ja keelel] puudub väljaspoolsus. Aga teises mõttes on nad täielikult välise poole pööratud; nad on maailma aken: sest olla teadvuslik tähendab alati teadvustada midagi, rääkida tähendab paratamatult rääkida millestki. Teadvustada puud tähendab teadvustada puud ennast ja mitte puu ideed; puust rääkimine ei tähenda lihtsalt sõnade lausumist, vaid rääkimist asjast. Järelikult sulgevad teadvus ja keel maailma endasse vaid niivõrd kui nad, ümberpöördult, sisalduvad temas täienisti. Me oleme teadvuses ja keeles justkui läbipaistvas puuris. Kõik on väljaspool, aga välja pääseda on võimatu."

- Francis Wolff, "Dire le monde"


"“Reaalsus“ osutub selleks, mida me soovime eksistentsi olevat, olles analüüsinud tema defekte ja otsustanud, mis neid kõrvaldada võiks; „reaalsus“ on see, milline eksistents oleks, kui meie piisavalt põhjendatud eelistused oleksid niivõrd täielikult loodusesse sisse seatud, et kogu tema olemus saab ammendatud ja määratletud, mille tagajärjel muutub tarbetuks midagi otsida ja pingutada. Kõik see, mis jääb üle (ja kuna mured, pingutused, konfliktid ja eksitused eksisteerivad empiiriliselt edasi, jääb küll midagi üle) on definitsiooni järgi täielikust reaalsusest välja arvatud ja omistatakse olemise tasandile või järgule, mida kinnitatakse olevat metafüüsiliselt madalam; tasandile, mida kutsutakse vaheldumisi nähtumusteks, illusioonideks, surelikuks vaimuks või tühipaljalt empiiriliseks, vastandina sellele, mis on olemas tegelikult ja tõeselt. Siis muutub metafüüsika probleem: selle asemel et olla eksistentsi üldiste tunnusjoonte avastamise ja kirjeldamise viis, saab temast püüd kohandada või lepitada kaht eraldiseisvat olemise valda."

- John Dewey, "Experience and Nature"


"Reaalsus kasvab täpselt niivõrd kui nähakse vaeva, et muutuda tundlikumaks tema erinevuste suhtes."

- Bruno Latour, "Politics of Nature"


"Enda juures meeldib mulle kõige rohkem see, et ma olen kõikidest parem," praalis kass haigutades. "Ja siis veel see, mida teistel haruharva esineb, et ma olen veel ka väga ilus ja tark."

- Alo Paju, "Muinaslugu"

Pynchoni stiilinäide 2

Ühel suvisel pärastlõunal jõudis proua Oedipa Maas koju Tupperware’i müügipeolt, mille võõrustaja oli fondüüsse vahest ehk natuke liiga palju kirsiviina pannud, ja sai teada, et tema, Oedipa, on nimetatud testamenditäitjaks, või ju siis täitjannaks kellelegi Pierce Inverarity'le, California kinnisvaramogulile, kes oli kord kaotanud vabal ajal kaks miljonit dollarit, aga kel oli siiani nii arvukalt sasipuntras varasid, et teha kõigi nende lahtiharutamisest enam kui austusväärset tööd. Oedipa seisis elutoas, teleka roheka, surnud silma pärani pilgu all, võttis suhu Jumala nime, katsus end tunda nii purjus kui võimalik. Aga midagi ei tulnud välja. Ta kujutas endale ette hotellituba Mazatlanis, mille uks oli äsja justkui igaveseks kinni prantsatanud, äratades all fuajees üles kakssada lindu; päikesetõusu Cornelli Ülikooli raamatukogu nõlva kohal, mida keegi seal viibinuist kunagi näinud ei olnud, sest kallak on näoga lääne poole; kuiva, lohutamatut meloodiat Bartoki „Orkestrikontserdi“ neljandast osast; Jay Gouldi valgeks võõbatud büsti, mis seisis Pierce’il voodi kohal selle jaoks niivõrd kitsal riiulil, et ta oli alati tundnud hämarat hirmu, et ükskord see neile otsa kukub. Kas täpselt nii ta surigi, kahtles ta, kesk unenägusid, löödud laiaks maja ainsa ikooni poolt? See pani teda ainult naerma, kõva häälega ja abitult. Sa oled täitsa haige, Oedipa, ütles ta endale, või siis toale, mis teadis isegi.

Kiri oli advokaadibüroolt Warpe, Wistfull, Kubitschek ja McMingus Los Angelesist, ning alla oli kirjutanud keegi Metzger. Seal seisis, et Pierce oli surnud juba kevadel, ja et testamendi olid nad leidnud alles nüüd. Metzger tegutseks kaastäitjana ja pakuks advokaadina nõu, juhul peaks olema tarvis kohtus käia. Oedipa oli nimetatud testamenditäitjaks ühtlasi ka aastataguse kuupäevaga testamendilisandil. Ta üritas meenutada, kas tolle aja paiku oli ehk midagi ebatavalist sündinud. Kogu ülejäänud pärastlõuna, kui ta käis Kinneret-Among-The-Pines’i kesklinna turult ricotta’t ostmas ja Muzakit kuulamas (täna astus ta läbi helmeskardinate, kui Fort Wayne Settecento Ensemble oli jõudnud Vivaldi Kazookontserdi täismahus salvestuse 4. takti kanti, solistiks Boyd Beaver); siis päikesepaistel oma maitsetaimede aiast majoraani ja vürtsbasiilikut korjates, viimasest „Scientific Americanist“ raamatuarvustusi lugedes, kuni lasanje kihtiladumise, leiva küüslaugustamise, lehtsalati rebimiseni ja lõpuks, ahi sisse, kuni videvikus viskiga sour-kokteili segamiseni abikaasa Wendell („Mucho“) Maasi töölt saabumise puhuks, ta mõtles, mõtles, sobrades paksus patakas päevades, mis paistsid (kas pole ta ise mitte esimene, kes seda tunnistaks?) enam vähem ühetaolised, või siis kõik sarnaselt üht ja sama pidi, peenelt justkui mustkunstniku kaardipakk, kus iga sobimatu kaart oleks treenitud silmale kohe märgata. Tal läks aega Huntley ja Brinkley poole peale, kui talle meenus, et eelmisel aastal millalgi nii kolme paiku hommikul oli tulnud kaugekõne, kustkohast, seda ta teada ei saanudki (kui mees nüüd endast päevikut maha ei jätnud), rääkides häälega, mis algas raske slaavi tooniga nagu Transilvaania konsulaadi teisel sekretäril, kes otsib põgenenud nahkhiirt, moduleerus siis koomiliseks neegriks, siis vaenulikuks Pachuco murrakuks, täis türbleid ja pedesid, siis Gestapo ohvitseriks, kes nõudis talt kriisates, kas tal on Saksamaal sugulasi, ja lõpuks Lamont Cranstoni hääleks, millega ta oli rääkinud kogu tee Mazatlanisse välja. „Pierce, palun,“ oli tal lõpuks õnnestunud vahele öelda, „ma mõtlesin et meil on—“

„Aga Margo,“ tungivalt, „ma tulin just politseiülem Westoni juurest, ja see vanamees seal lõbustusmajas mõrvati sama puhkpüssiga, millega tapeti ka professor Quackenbush“ või midagi.

„Jumal küll,“ ütles ta. Mucho oli end ümber pööranud ja vaatas teda.

„Miks sa parem toru ära ei pane,“ soovitas Mucho arukalt.

„Ma kuulsin seda,“ ütles Pierce. „On vist paras aeg, et Vari Wendell Maasile väheke külla tuleks.“ Langes positiivne ja läbiv vaikus. Nii et see jäi tema häältest viimaseks, mida Oedipa kunagi kuulis. Lamont Cranston. See telefoniliin võis tol korral osutada ükskõik mis suunas, olla ükskõik mis pikkusega. Tema vaikne ebamäärasus läks kõnele järgnenud kuude jooksul üle selleks, mis oli uuesti ellu ärganud: mälestusteks tema näost, kehast, asjadest, mis ta naisele oli andnud, asjadeks, mis ta oli öeldud ja mida Oedipa oli aeg-ajalt teeselnud mitte kuulvat. See võttis ta üle ja viis unustuse ääreni. Vari ootas aasta, enne kui külla tuli. Aga nüüd siis Metzgeri kiri. Kas Pierce oli aasta tagasi helistanud, rääkimaks talle sellest testamendilisast? Või kas ta oli otsustanud seda teha alles pärast, mingit moodi tänu Oedipa meelepahale ja Mucho ükskõiksusele? Ta tundis end paljastatuna, petetuna, alandatuna. Ta ei olnud elu seeski testamenti vormistanud, ei teadnud, kuidas pihtagi hakata ega kuidas advokaadibüroole L.A.-s ütelda, et ta ei teadnud, kuidas pihtagi hakata.

„Mucho, kallis,“ hüüdis ta abitusehoo käes.

Muhco Maas, kodus, kargas läbi uksevõrgu. „Täna oli jälle läbikukkumine,“ alustas ta.

„Ma tahan midagi rääkida,“ alustas ka Oedipa. Aga lasi Muchol enne pihta hakata.


Thomas Pynchon, "The Crying of Lot 49" algus (1966).

Simulaakrumid

Kontoris seisis Richard Kongrosjan. „Minuga toimub midagi kohutavat,“ halises Kongrosjan, niipea kui ta neid kahte silmas. „Ma ei suuda enam ennast ja oma keskkonda lahus hoida; kas te taipate, mis tunne see on? See on kohutav!“ Ta tuli nende poole, värisedes silmnähtavalt; ta silmad pöörlesid haletsusväärses hirmus ja tema kaelal, laubal ja kätel pärlendas higi. „Kas te saate aru?“

„Hiljem,“ ütles Pembroke talle närviliselt. Taaskord nägi naine tõmblust, tahtmatut grimassi. Temale ütles Pembroke: „Kõigepealt ma tahan, et sa loeksid üle need materjalid, mis ma sulle andsin. Hakka nendega kohe pihta.“ Ta uuris uuesti käekella. „Tehnikud televisioonist oleksid pidanud juba kohal ja valmis olema.“

Kongrosjan ütles: „Ma saatsin nad minema. Nad tegid asja minu jaoks veel raskemaks. Vaadake – näete seda lauda? Mina olen nüüd osa temast ja tema on osa minust! Vaadake ja ma näitan teile.“ Ta puuris pinevalt kirjutuslauda, suu käimas. Ja laualt tõusis õhku vaas kahvatuid roose, liikus läbi õhu Kongrosjani poole. Nende pilgu all läks vaas läbi Kongrosjani rinnakorvi ja kadus. „See on nüüd minu sees,“ ütles ta väriseva häälega. „Ma imesin ta endasse. Nüüd on ta mina. Ja–„ ta osutas kirjutuslaua poole. „Mina olen tema!“

Kohal, kus oli olnud vaas, nägi Nicole tihkeks, kogukaks ja värviliseks vormumas keerukat pundart omavahel läbipõimunud orgaanilist ainet, siledaid punaseid torusid ja midagi sisenõresüsteemi sarnast. Osa Kongrosjani siseanatoomiast, taipas ta. Võibolla tema põrn ja vereringe konfiguratsioon, mis seda alal hoiab, mõtles ta. Elund, ükskõik mis see ka oli, tuikas korrapäraselt; see oli elus ja aktiivne. Kui keerukalt peen see on, mõtles ta, suutmata sellelt pilku pöörata, ja isegi Wilder Pembroke jõllitas seda ainiti.

„Ma pöördun pahupidi!“ halises Kongrosjan. „Kui nii edasi läheb, pean ma varsti endasse haarama kogu universumi ja kõik mis selle sees on, ja ainus asi mis jääb väljapoole on mu siseelundid ja siis ma suren tõenäoliselt ära!“

„Kuula nüüd, Kongrosjan,“ ütles Pembroke kalgilt. Ta suunas püstoli psühhokineetilise kontserdipianisti suunas. „Mis mõttes sa saatsid televisioonimeeskonna minema? Nad peavad siin kontoris olema, Nicole peab rahva poole pöörduma. Mine ja ütle neile, et nad tagasi tuleksid.“ Ta viibutas püstoliga Kongrosjani poole. „Või mine otsi mõni Valge Maja töötaja, kes...“

Ta hääl katkes. Püstol oli ta käest minema lennanud.

„Aidake mind!“ huilgas Kongrosjan. „Sellest saab mina ja mina pean saama temaks!“

Püstol kadus Kongrosjani kehasse.

Pembroke’i kätte ilmus käsnjas, roosa kogum kopsukudet; ta pillas selle silmapilkselt maha ja Kongrosjan kiljatas hetkega valust.

Nicole sulges silmad. „Richard,“ ohkas ta kriipivalt. „Lõpeta ära. Võta end kokku.“

„Jah,“ ütles Kongrosjan ja itsitas abitult. „Ma võin end kokku võtta, üles korjata, kõik mu elundid ja elutähtsad kehaosad vedelevad kõikjal ümberringi põrandal maas; võibolla saan ma nad kuidagi sisse tagasi toppida.“

Silmi avades ütles Nicole: „Kas sa saad mind siit praegu kohe minema viia? Liiguta mind kaugele ära, Richard. Palun.“

„Ma ei saa hingata,“ hingeldas Kongrosjan. „Pembroke’i käes on osa mu hingamisaparatuurist ja ta pillas selle maha; ta ei hoolitsenud selle eest – ta lasi mul kukkuda.“ Ta tegi NP-lase suunas liigutuse...

Vaikselt, näost kadunud värv ja eluprotsessi harilik lootusrikkus, ütles Pembroke: „Ta lülitas midagi mu sees välja. Mingi tähtsa elundi.“

„Täpselt nii!“ kriiskas Kongrosjan. „Ma lülitasin su – aga ma ei ütle sulle.“ Ta suskis vallatult sõrmega Pembroke’i pole, lõngutades seda tema ees. „Ma ütlen ainult seda: sul on jäänud elada veel, noh, ütleme, neli tundi.“ Ta naeris. „Mis sa selle peale kostad?“

„Kas sa suudad selle uuesti käima panna?“ suutis Pembroke ütelda. Tema näoilmesse oli nüüdseks tunginud valu; ta kannatas.

„Kui ma tahan,“ ütles Kongrosjan. „Aga ma ei taha, sest mul pole aega. Ma pean end kokku korjama.“ Ta kortsutas süvenenult kulmu. „Ma olen hõivatud kõikide võõraste objektide väljatõstmisega, mis on suutnud minusse siseneda,“ seletas ta Pembroke’ile ja Nicole’ile. „Ja ma tahan ennast tagasi; ma kavatsen sundida end tagasi sisse tulema.“ Ta põrnitses roosa käsnja kopsukoe tüki poole. „Sina oled mina,“ ütles ta sellele. „Sina oled osa mina-sõnast, mitte mitte-minast. Saad aru?“

Philip K. Dick, "The Simulacra", 1964.

Vahepala I: Pseudoautobiograafilises stiilis seletada autori eesmärke

"Ühe aasta vältel olin ma õpetajaks Gray’s, Prantsusmaa ääremail. 1972 aasta talve lõpul, teel Dijonist Gray’sse, olin ma sunnitud peatuma, tulles tagasi mõistuse juurde pärast reduktsionismi üledoosi. Kristlane armastab Jumalat, kes on võimeline taandama maailma endale, kuna ta lõi selle. Katoliiklase maailm piirdub roomakatoliku lunastuse ajalooga. Astronoom otsib universumi algust, tuletades tema arengu Suurest Paugust. Matemaatik otsib aksioome, millega kõik teised kaasnevad tuletiste või järeldustena. Filosoof loodab leida radikaalset aluspõhja, mis muudab kõik ülejäänu epifenomenaalseks. Hegeliaan soovib sündmustest välja pigistada miskit, mis on neile juba loomupäraselt omane. Kantiaan taandab asjad tolmukübemetele ja paneb need siis uuesti kokku sünteetiliste a-priori otsustustega, mis on sama viljakad kui muulad. Administraator ei väsi kunagi otsimast ametnikke, järgijaid ja alluvaid. Intellektuaal püüab lihtrahva „lihtsaid“ praktikaid ja arvamusi esile tuua ja neid teadvustada. Keskklassi laps näeb viinamarjakasvatajates, veinikeldri ülemates ja raamatupidajates abstraktse vararingluse lihtsaid staadiume. Lääne inimene ei väsi kunagi kahandamast liikide ja impeeriumide evolutsiooni Kleopatra ninale, Achilleuse kannale ja Nelsoni pimedale silmale. Kirjanik üritab luua uuesti igapäevaelu ja jäljendada loodust. Maalikunstnikku painab iha esitada tundeid värvide abil. Roland Barthes’i järgija üritab kõike muuta mitte ainult tekstideks, vaid üksi tähistajateks. Võitleja loodab, et revolutsioon kisub tuleviku välja mineviku käest. Filosoof teritab „epistemoloogilist murrangut“, giljotineerimaks neid, kes ei ole veel „leidnud mõne teaduse tõsikindlat teed.“ Alkeemik tahaks hoida oma käes filosoofide kivi.

Panna kõik eimillessegi, järeldada kõike peaaegu mitte millestki, asetada hierarhiatesse, käsutada ja kuuletuda, olla sügavamõtteline või parem, koguda kokku asju ja sundida neid tillukesse ruumi, olgu selleks subjektid, tähistajad, klassid, Jumalad, aksioomid – saada kaaslasteks vaid Eimiskisuse Lohe ja Totaalsuse Lohe. Väsinud ja tüdinud, tundsin ma ootamatult, et kõik on ikkagi välja jäetud. Kristlase, filosoofi, intellektuaali, väikekodanlase, mehe, provintslase ja prantslasena otsustasin ma koomale tõmmata ja teha ruumi asjadele, millest ma räägin, mida neil on tarvis jäämaks „väljasirutatud käe kaugusele“. Siis ei teadnud ma veel mitte midagi sellest, millest nüüd kirjutan, vaid ainult kordasin endale: „Mitte midagi ei saa taandada millelegi muule, mitte midagi ei saa tuletada millestki muust, kõik võivad olla liidus kõige muuga.“ See oli nagu eksortsism, mis deemonid ükshaaval hävitas. Talvine taevas oli erakordselt sinine. Mul ei olnud enam tarvis teda toestada kosmoloogiaga, panna teda pildile, esitada teda kirjasõnas, mõõta teda ilmastikuteaduslikus artiklis või panna teda Titiani maalile, takistamaks teda mulle pähe kukkumast. Ma lisasin ta teistele taevastele teistes kohtades ega taandanud ühtegi temale ega teda ühelegi teisele. Ta jäi „väljasirutatud käe kaugusele“, pages ja seadis end sisse sinna, kus tema üksi määratleb oma koha ja eesmärgid, mis pole ei teadasaadavad ega teadmata jäävad. Tema ja mina, nemad ja meie, me määratlesime teineteist vastastikku. Ja esimest korda elus ma nägin asju taandamatute ja vabaks lastutena."

Bruno Latour, „The Pasteurization of France“, 1984.

Pinball

"Pinballi ei mängita ainult kätega, seda mängitakse ka niuetega. Pinballi mängides ei ole ülesandeks mitte pall peatada, enne kui ta neelatakse põhjas olevasse suhu, või lüüa ta tagasi keskväljakule nagu poolkaitsja. Ülesandeks on sundida teda jääma üles, kus valgustatud sihtmärke on arvukamalt, ja panna ta põrkuma ühelt teisele, uidates, segaduses, meeletuna, kuid ikka vaba tegutsejana. Ja seda saab teha mitte pallile lööke andes, vaid edastades kastile, raamile vibratsioone, aga õrnalt, et masin jaole ei saaks ega ütleks Tilt. Seda saab teha ainult niuetega või siis puusade mänguga, mis paneb niuded mitte niivõrd mükse edastama kuivõrd libisema, hoides sind siinpool orgasmi. Ja kui puusad liiguvad looduse kohaselt, on kannikad need, mis annavad tõukejõu, aga nõtkelt, nii et kui tõuge jõuab vaagnapiirkonda, siis teda pehmendatakse, justkui homeopaatias, kus mida enam lahust raputatakse ja mida enam lahustub ravim pikkamisi lisatud vees, kuni ravim on peaaegu täiesti haihtunud, seda meditsiiniliselt tõhusam ja mõjusam ta on. Nii edastatakse niuetest kastile kaduvväike tuige, ja masin kuuletub, pall liigub oma loomuse vastaselt, eirates inertsi, gravitatsiooni, dünaamikaseadusi ja oma looja nutikust, kes tahtis temast teha sõnakuulmatut. Pall on joobunud vis momendist, jäädes mängu mälestusväärseks ja mäletamatuks ajaks. Aga tarvis on naise niudeid, sellist, kus iileumi ja masina vahele ei tule mingit urbset keha, ja sekkuda ei tohi mingit erektiilset ainet, ainult nahk, närvid, teksastega kaetud pehmelt polsterdatud luud ja sublimeeritud erootiline raev, üleannetu frigiidsus, osavõtmatu kohanemine partneri reageeringutega, isu tekitada iha, talumata enda oma ülemäärasust: Amatsoon peab mängukuuli hulluks ajama ja samas nautima mõtet, et seejärel ta hülgab tema."

Umberto Eco, "Foucault's Pendulum"